Nokk

Élisabeth Chabin (* 1944), s.t., s.d.

Nokk on lindude peas olev elund.

Proosa

• Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida.
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 108

Kohe paiskusidki aknad valla ning tuppa lendasid pääsukesed. Nad sähvisid röövlite nina all, lõid neil relvad käest ja virutasid nokaga pähe. Seejärel avanes uks ning sisse astus kolm lõvi.
"Issand, aita!" hüüdsid nüüd juba gangsterid.
Kolm lõvi sammusid aeglaselt ja väärikalt gangsterite juurde ja andsid paar hoopi. Pääsukesed kandsid loppis kehad aknast välja.
Eestlane võttis voki hellalt kaenlasse ja haaras hirmunud tütarlapse käest.
"Ei maksa väikerahvaga naljatada," ütles ta karmilt.

• Andrus Kivirähk, "Imemees Eestis". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

• Normaalne lind lendab ikka sinnapoole, kus nokk on.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 116
• Pääsuke segab ka betooni juba nokas valmis ja surub kohe paika, kõrred armatuuriks sees - seisab küll, vidiit! Lendav segumasin.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 86

Vanasõnad

• Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
• Tihase ramm on nokas.
• Varane vares pühib nokka, hiline siputab tiibu.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929