Mine sisu juurde

Maastikumaal

Allikas: Vikitsitaadid
Elin Danielson-Gambogi, "Loojang" (1905)
Konrad Mägi, "Maastik Võrumaalt" (1916-1917)

Maastikumaal ehk peisaaž on maaližanr, mis on keskendunud maastiku kujutamisele.

Proosa[muuda]


  • [Basil:] Kui sa vaid teaksid, kes on mulle Dorian Gray! Kas sa mäletad seda minu maastikumaali, mille eest Agnew pakkus nii kõrget hinda, aga millest ma ei tahtnud lahkuda? See on üks parimaid töid, mis ma olen kunagi teinud. Ja miks on see nii? Sest sel ajal, kui ma maalisin, istus Dorian Gray minu kõrval. Temast kandus minuni mingit õrna mõju ning esmakordselt elus nägin ma tavalises metsamaastikus seda imet, mida olen alati otsinud, kuid pole kunagi tabanud.


  • Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.



  • "Need seal on maastikumaalid," ütles Dickie tõrjuva naerupahvakuga, ehkki kibeles kangesti Tomi suust kiitust kuulda, sest oli oma kätetöö üle silmanähta­valt uhke. Kõik olid jaburad, kriiskavad ja väga ühtemoodi. Peaaegu igal maalil võimutsesid punakaspruun ja elektrisinine; punakaspruunid katused ja mäed, erk elektrisinine meri. Sedasama sinist värvi olid ka Marge'i portree silmad.


  • Taeval ei ole pinda, ta on haaramatu - taevast ei saa objektistada ega arvuliselt mõõta. Ning maastikumaali aluseks on taeva ja kauguse maalimise küsimus.
Esimene puhas maastikumaal, mis maaliti Hollandis 17. sajandil, ei täitnud mingit konkreetset sotsiaalset tellimust. (Mistõttu Ruysdael vireles ja Hobbema pidigi maalimisest loobuma.) Maastikumaal oli algusest peale suhteliselt sõltumatu tegevus. Seda viljelenud maalijad olid mõistagi kasvatatud traditsiooni vaimus ja järgisid neid suurel määral. Kuid iga kord, kui õlimaalitraditsioonis mingeid märkimisväärseid muutusi toimus, tuli algatus maastikumaalist. 17. sajandist alates tegid nägemisviisis ja seeläbi ka maalitehnikas erakordseid uuendusi Ruysdael, Rembrandt (tema hilisloomingu valgusekäsitluse aluseks on maastikuvisandid), Constable (visandites), Turner ning ajastu lõpupoole Monet ja impressionistid. Veelgi enam, nende uuendused aitasid maalikunstil liikuda ainelise ja kombatava juurest järjest eemale määratlematu ja mittemateriaalse suunas.
  • John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 105


  • Mõne aasta vältel oli käputäis kanada kunstnikke, keda hakati kutsuma seitsme rühmaks, üritanud kujutada kanada maastikku uut moodi, hakanud seda nägema värskelt, mitte nii, nagu see paistis pilgule, mida pimestas üheksateistkümnenda sajandi inglise maastikumaalijate ettekujutus loodusest. Nende töid mõnitati muidugi laia suuga ja neid peeti pööraselt moodsaks, ehkki eurooplasest või ameeriklasest kriitikule nad sellist muljet poleks jätnud. Lapsed korrutasid seda, mida ütlesid vanemad, ja Francist kiusati küsimustega, nagu: "Mis sa seitsme rühmast arvad? Mu ema ütleb, et meie rootslasest kokk tegi vabal päeval samasuguseid plätserdusi. Mu isa ütleb, et sihukest kunsti oskaks tema ka teha, kui tal aega oleks."


  • Ta oli Tadfieldis elanud kuu aega. Kui välja arvata Mrs. Henderson, kes vähemalt teoreetiliselt maja koristas ja kindlasti esimesel võimalusel tema asjades soris, polnud Anateema vahetanud kellegagi rohkem kui umbes tosin sõna. Ta lasi kõigil uskuda, et on kunstnik. Tadfieldi kandi loodus oli just selline, mis kunstnikele meeldis.
Tegelikult oligi see üle mõistuse ilus. Eriti selle külakese ümber oli kõik vapustav. Kui Turner ja Landseer oleksid kõrtsis Samuel Palmeriga kokku saanud ja kõik valmis teinud ja siis Stubbsilt hobused tellinud, ka siis poleks tulemus parem olnud.



  • Hiina maastikumaal näib väga loomutruu — võiks arvata, et see on tõeline maastik, mis kuskil on olemas ja kus kunstnik on seisnud ja seda maalinud, aga nii see ei ole: mõistagi on ta maalinud üht mäge, siis mõnda teist mäge, mõnda puud, puudesalu, mis katab mäenõlva, üht paviljoni, üht terrasspõldu mägedes, võib-olla ka kedagi seal põllul töötamas — aga seda kõike eraldi, ja hiljem on ta nad pannud kokku ühele maastikumaalile. Enamasti kujutavad maalid mõnda suhkrupeaga sarnanevat mäge, jõge või koske, vahest paati jõge mööda allavoolu libisemas, meest, kes läheb koormat kandes ülesmäge, esiplaanil puud, mida alati maalitakse teistmoodi kui tagaplaanil, ja mäenõlvadel kasvavaid puid. (On olemas reegel, kuidas tušiga maalida tagaplaanipiiniaid ja esiplaanipiiniaid. Võib kasutada ka mõnda värvilist joont, nõrka kuldset, roosat või hallikassinist.) — Aga kõik maalijad ei olnud ometi näinud kaugel edelas asuvaid suhkrupeakujulisi mägesid? — Ei, nemad kopeerisid mägesid teiste maalidelt ja seadsid kokku omaenda, täiesti loomutruud hiina fantaasiamaastikud.
Hiina maastikumaalil on kõrge mägi alati sama mägi, kuid seda on nähtud erineva tundlikkusega, läbi erineva temperamendi.
  • Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24/25 2003, lk 94

Kirjandus[muuda]

  • Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega", tlk Mark Sinisoo, 1994

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel