Edel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Miks te ometi nii kaugel edelas olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad kõrbes mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit pühadust? Miks pole te mulle lähemal või veelgi kaugemal? Kui midagi juhtub, läheb teil tunde või isegi päevi, et minuni jõuda. Mõtlen teist kahest seal edelas, näen maanteid lõpmatusse kadumas ja imestan, et julgete nii vanas eas seda lõpmatust enda kanda võtta. (lk 27)
  • Mulle näib, et seal edelas ei kuulu kellelegi midagi. Kas seal inimesi ikka elab? Ma tean, et seal muidugi elatakse, kuid mõtlen edelast kui optilisest illusioonist, päikesepaistest ja liivast ja mägisest (mägisest?) silmapiirist maanteedega, mida nende valged keskjooned täpselt poolitavad ning mis kiirustamata viivad Marsile või Kuule. Ja seal on loomi, maanteedel lömastatud loomade kehi! Koera siluett, kuuma, kuuma teesse pressitud koera karvane vari — niiöelda lennul, hüppel. Temast sõidavad ikka ja jälle üle rasked veoautod ja pensionärid, kes tahavad Ameerikat näha. Mind kohutaks see ääretus. Ma mõtlen teist ja mõtlen lõpmatusse hajuvast protoplasmast seal läänes, kus teda ei kaitse mingid inimlikud piirid. (lk 27)