... avastasin äkki, et korralik inimene peaks õppima mingit ametit, ja läksin õpipoisiks raamatuköitja juurde. Lihtsameelne tiroollane pidas mind algul segaseks, hiljem harjus ta minuga ja karjus minu nagu teistegi õpipoiste peale, kui olin raamatu viltu lõiganud või kuldtrüki kihva keeranud. Suure usinusega õppisin mitu kuud kõike, mida väikeses töökojas õppida oli. Siis otsustasin ühe nädala töötada kaheksa tundi päevas, mis oli tollal töölisklassi veel saavutamata eesmärk.
Kuid juba kahe päeva pärast leidsin, et kaheksatunnine tööpäev on üpris kummaline ideaal. Ristluud ja selg valutasid, nagu oleksid tahtnud katki minna, käed värisesid, iga noaga lõikasin endale sõrme, köitmismasin tõmbas mu sõrmed katki, liimipott läks ümber. Pärast tööd ei tahtnud ma süüa, öösel ei saanud ma magada. Liimilõhn ei kadunud ninast ning ajas oksele.
Ent ma ei andnud alla, pidasin vastu terve nädala. Kui siis töö laupäeval lõppes, jahmus terve töökoda, kui ma pooleldi elutuna põrandale kukkusin ning ägedalt nutma puhkesin. Mul oli väga häbi, kuid ma ei saanud sinna midagi parata.
See ainus nädal õpetas mulle rohkem kui paljud paksud raamatud sotsiaalsete küsimuste kohta. (lk 81)
