Kõrvavaik

Kõrvavaik on kõrvast erituv maitse- ja värvaine.

Proosa

[Saraceni ja Francis] "Kui minu juurde tuled, pead õppima maalima vana värviga, ja see on mingis mõttes raskem, mingis mõttes kergem."

"Vana värviga? Kust seda saadakse?"

"Ma teen seda ise. Teen nii, nagu tegid meistrid. Tead ju, et tuubivärve neil osta ei olnud. Nad segasid ise värve, ja suurimat vaeva nõuab selle väljaselgitamine, mida nad kasutasid ja kuidas segasid. Kas tead, et Nicholas Hillyard kasutas nonde hunnitute Elizabethi-aegsete miniatuuride juures kõrvavaiku? Mis tähendab kõrvavaik, kui sa oled vaevarikkalt kogunud mitme kõrva saagi? Mina tean. Saladus peitub keemias. Vana pilti pole võimalik rahuldavalt restaureerida värviga, mis liialt erineb kunstniku kasutatud värvist. Ja kui oled sellega hakkama saanud... Noh, küllap näed, mis järgneb, mis peab järgnema, kui tegemist on restaureerimisega, mitte lihtsalt plätserdamisega."

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, lk 273

[Dumbledore Harryle:] "Soovitan sul neid maiustusi sööma hakata. Ahaa, Bertie Bottsi kõikvõimaliku maitsega oakommid! Mul läks nooruses nii sandisti, et ma võtsin oksemaitsega kommi, ning ma kardan, et ma ei taha neid sest saadik eriti - aga ilmselt on see kena iiris kindla peale minek?"

Ta naeratas ja pistis kuldpruuni oakommi suhu. Siis hakkas ta läkastama ja ütles: "Oh häda! Kõrvavaik!"

J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi", tlk Krista Kaer, 2000, lk 256

Proua Wilsoni sõnul hakkab härra Wilson kurdiks jääma ja tema püüab seda mehe eest salajas hoida. Sa ei ole üksi. Beethoven oli kurt. Kas sa teadsid seda? Kurt nagu kivi. Ise sakslane, ja kurt. Häda ja viletsus. Päris paljud muusikud jäävad kurdiks. Võib-olla ei olegi see sinu meelest nii üllatav.

Mul on kahju, et tilgad teevad haiget, aga ma usun, et me peame neid edasi kasutama. Seda krabisevat häält teeb kindlasti kõrvavaik, mis lahustub ja liikvele läheb. Õhtul soojendan pudelit. Siis saad vatitupsukese kõrva panna, et rohtu paigal hoida.

Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale", tlk Tiina Tarik, 2022, lk 21

Kui Ratzinger juba käputas ja Flaca oli lõpuks sünnitusjärgsest depressioonist üle saanud, kutsusin meie poole lõunale Juan Rulfo vabriku klienditeenindusest. Külaskäik oli möödunud koguni meeldivalt ja olime nostalgiliselt vanu aegu meenutanud, kuni Flaca serveeris kohvi ja Juan rääkis, et oli mõne päeva eest kohanud Hochimini, seda uut turvameest, kes sõi avalikult kõrvavaiku. Ta oli näinud teda ühes baaris, seljas kallis ülikond ja väga kauni naise seltskonnas.

"Kuidas tal see õnnestus?" küsisin Juan Rulfolt, varjates kadedust, mis mul juba hinge mattis nagu veniv sulanud juustu riba kurgus.

"Ta hakkas oksjonipidajaks," vastas ta.

Valeria Luiselli, "Minu hammaste lugu", tlk Mari Laan, 2022, lk 23