Mine sisu juurde

Deviis

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Lipukiri)

Deviis ehk vapikiri ehk lipukiri on vapil, lipul vm heraldilisel elemendil esitatud fraas või lause, mis ideaalis peaks väljendama heraldikateose omaniku kreedot. Üldisemas tähenduses on deviis igasugune juhtlause või juhtmõte (ka ilma vapi või lipu osaluseta).

Proosa[muuda]

  • [Düstersteini krahvinna ja Francis:] "Kui minu suguvõsa esile tõusis, oli aristokraat inimene, kes saavutas võimu ja rikkuse tänu võimekusele, ja see tähendas uljust ning riski, mitte ettevaatlikku laveerimist reeglite rägas, mille on omaenda hüvanguks loonud inimesed, kellel pole ei uljust ega võimeid. Kas tead minu perekonna lipukirja? Oled seda üsna tihti näinud."
"Du sollst sterben ehe ich sterbe," ütles Francis.
"Jah, ja mida see tähendab? See pole mõni üheksateistkümnenda sajandi kodanlik lipukiri, kaupmehe jahune arusaam hiilgusest. See tähendab: "Sa pead hukkuma, et mina ei hukkuks." Ja mina ei kavatse hukkuda. Just sellepärast teen ma seda, mida teen."


  • Meie lipukiri on kvaliteet. Kui "Loomingu Raamatukogus" on midagi ära trükitud, siis see ei ole juhuslik. Peab olema läbi mõeldud, miks seda avaldatakse, ja ka sõnaline kuju peab olema viimse pisiasjani läbi mõeldud. Selleks annab riigiväljaanne meile aja ja võimaluse, ja kohustuse. Tahaks väga loota, et "Loomingu Raamatukogule" ei saa kunagi kehva toimetamist ette heita. Teinekord mõni trükiviga ikka juhtub, aga seda tohib juhtuda üliharva. "Loomingu Raamatukogu" on ka tõlkimise ja toimetamise kool. Kes on "Loomingu Raamatukogus" tõlkeid avaldanud, see teab, mis on nõudlik toimetamine, muidugi koostöös tõlkijaga. Ühtegi lõpuni mõtlemata mõtet meil ära ei trükita.
    • Anu Saluäär, intervjuu: Hedi Rosma, "Vajalik ja möödapääsmatu", Looming 12/2012


  • Olin lapsepõlvest saati uskunud, kui tähtis on astuda vastu jõhkarditele, samal ajal mitte langeda nende tasemele. Ja ausalt öeldes seisime me praegu silmitsi ühe jõhkardiga, mehega, kes muu hulgas alandas vähemusi ja väljendas põlgust sõjavangide vastu ning pani praktiliselt iga oma väljaütlemisega meie riigi väärikuse proovile. Ma tahtsin, et ameeriklased mõistaksid, et sõnad loevad - et see vihkamist täis keel, mida nad kuulevad oma televiisoritest, ei kajasta meie riigi tõelist vaimu, et meil on võimalik selle vastu hääletada. Ma tahtsin apelleerida väärikusele - ideele, et me võime suuta rahvana jääda truuks kõige olulisemale, mis oli hoidnud minu perekonda mitu põlvkonda. Väärikus oli meid alati välja aidanud. See oli valik - ja mitte alati kerge valik, kuid inimesed, keda ma oma elus kõige rohkem austasin, otsustasid üha uuesti selle kasuks, iga jumala päev. Barackil ja minul oli moto, mille järgi me püüdsime elada, ma esitasin selle tol õhtul lavalt: kui nemad langevad madalale, siis meie tõuseme kõrgele. (lk 416-417)