Paeluss

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kohalike elanike meelest olid väikesel kõhnal, väga tõmmul, alatasa muigaval, morni väljanägemisega ja häirivate seisukohtadega mehel vaat et üleloomulikud ravijavõimed. Ta "tõi tagasi" metsatöölisi, kes olid endale koletu kirvega jalga löönud ning keda ähvardas veremürgituse oht. Ta lappis kokku poolakaid, kes olid nugadega mingit hämarat auküsimust klaarinud. Ta ravis inimesi kahepoolsest kopsupõletikust terveks hautistega, aurudega ja pelga ravitsejavõimega. Ta keelitas naisi vähem lapsi tegema ja ähvardas mehi kohutavate surveabinõudega, kui nood ei kuuletu. Ta pani ummistunud sooled liikuma ja võidis pahaloomulisi hemorroide oopiumisalvidega. Ta nägi ainsa pilguga, kellel on ussid, ja oskas jälkide jookidega paelussi tolle urust välja ajada.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 55


  • Täna on ajalooline ja rõõmus päev. Pärast 18 aastat kestnud püüdlusi võtta alla 8 stone'i ja 7 naelani olen ma selle viimaks saavutanud. See ei ole mingi kaalumise trikk, vaid teksastega kinnitamist leidnud fakt. Ma olen kõhn! /---/
Helistasin Tomile, kes arvas, et võib-olla on mul paeluss. Sellest saab lahti, ütles ta, kui hoida suu juures sooja piima kaussi ja pliiatsit. (Nähtavasti armastavad paelussid sooja piima. Nad armastavad seda.) Tuleb avada suu. Ja kui ussi pea ilmub välja, tuleb uss ettevaatlikult ümber pliiatsi keerata.
"Kuule," ütlesin talle, "see paeluss jääb sinna, kus ta on." Ma armastan oma uut paelussi. Ma ei ole mitte ainult kõhn, vaid ei taha ka enam suitsetada ega veini kulistada. (lk 107)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998


  • ... mõned XIX sajandi daamid, kes, kohkunud omaenda kehakumerustest, neelasid alla paelussi, sest nad soovisid endale sülfiidi siluetti. Kas Teil on olnud juhust näha kedagi, kes kannab enda sees seda kohutavat parasiiti? Minul on, ning võin Teile kinnitada, et nende daamide näol oli tegemist kangelannadega, tõeliste ilu märtritega. Kuuekümnendate aastate alguses oli mul Pariisis üks erakordne sõber, José Maria, hispaania noormees, kunstnik ja filmimees, kes selle haiguse all kannatas. Kui paeluss ennast organismis kord sisse seab, saab ta sellega otsekui üheks, ta toitub sellest, kasvab ja muutub selle kulul tugevamaks ning teda on ääretult raske välja saada kehast, kus ta õilmitseb ning mille ta enda omaks on teinud. José Maria kõhnus vaatamata sellele, et ta pidi vahetpidamata sööma ja vedelikke (eelkõige piima) jooma, et leevendada end tema soolestikus sisse seadnud eluka rahutust, sest vastasel juhul tundis ta end väga halvasti. Aga kõik, mida ta sõi ja jõi, ei olnud valitud tema enda maitse või meeldimise järgi, vaid sõltus paelussist.
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule", tlk Ott Ojamets, LR 15-16 2011, lk 10