Mine sisu juurde

Kaalumine

Allikas: Vikitsitaadid
Hans Memling, "Viimne kohtupäev", hingede kaalumine (15. saj)


Piibel

[muuda]
36 Teil olgu õiged vaekausid, õiged vihid, õige vakk ja õige kann!


Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud
ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3 Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv.
Seepärast on mu sõnadki tormakad.


  • Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri.
25 Ja see on see kirjutatud kiri: "Menee, menee, tekeel, ufarsiin."
26 Sõnade tähendus on niisugune: menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.
27 Tekeel - sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.
28 Ufarsiin - su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.


Kui Tall kolmanda pitseri avas,
kuulsin ma kolmandat Elavat hüüdvat:
"Tule!"
ja nägin musta hobust,
kelle seljas istujal olid käes kaalud,
ning kuulsin nelja Elava keskelt
otsekui häält hüüdvat:
"Mõõt nisu ühe teenari eest,
kolm mõõtu otri ühe teenari eest!
Aga õli ja veini ära puutu!"


Proosa

[muuda]
  • "Andke mulle tema kinnas," ütles Beaumanoir. "See on," jätkas ta peent kudet ja saledaid sõrmi vaadates, "õrn ja habras pant nii surmlikuks otstarbeks. Näed sa, Rebekka, nagu sinu õhuke ja kerge sõrmkinnas meie raske teraskinda kõrval, niisama seisad sina ise oma asjaga tempelordu vastas, sest just meie ordu oled sa oma tegudega välja kutsunud."
"Heitke mu süütus kaalule," vastas Rebekka, "ja mu siidkinnas kaalub teie raudkinda üles."


  • Veel mõninga küsimise ja kostmise peale valgub kogu seltskond veskipoisi tuppa, kus Toots järsku kosuma hakkab ja korraga nõuab, et ta ära kaalutaks. See tema soov täidetakse jalamaid, kusjuures selgub, et kaalutava keharaskus punkt neli puuda ja kolmteistkümmend naela välja teeb.
"Nüüd," ütleb ta Kiirele, "mine sina kaalu peale, siis panen mina viis ja pool naela teisele poole; küll sa näed, et kumbki pool alla ei tõmma."


  • Ja nüüd pitsitas kolmepäevane hingetu põnevus mehe pihtide vahele. Ta silm urgitses ja kõrv imes. Ta uuris läbi iga joonekese naise näos, kaalus ära iga häälekese ta huultelt, varitses kõiki ta liigutusi ja nägi iga peatõstmise ja küljepööramise taga oodatut hüppel.


  • "Üks moment!" ütles politseimeister. "Te peate looma eest raskusemaksu maksma, kui te teda teisel korrusel peate. Kui palju nimetatud loom kaalub?"
"Pole aimugi," ütles härra Holm.
"Siis tuleb ta ära kaaluda," ütles politseimeister. "Kas teil kaal on?"
Härra Holm noogutas.
"Hästi," ütles politseimeister. "Lähme kohe üles ja kaalume looma ära. Kord peab valitsema, kulla mees!"
"Küllap vist," ütles härra Holm.
Härra Holm otsis kaalu välja ja läks siis politseimeistriga üles poiste juurde.
Otto mälus heina. Ta vehkis rahulolevalt sabaga ja tõi kuuldavale ühe "hronki" teise järel.
"Üsna pirakas teine," ütles politseimeister. "Kuidas me ta kaalu peale saame?"
"Meelitame leivaga," arvas Topper.
Ottol polnud tahtmist kaalu peale astuda, kuid lõpuks õnnestus neil ninasarviku suur esijalg kaalule saada.
"Tule nüüd maha!" ütles politseimeister.
Otto astus kaalult maha. Kaal oli lapik nagu pannkook. See polnud enam kaalu moodigi.
"Mis me nüüd teeme?" küsis politseimeister.
"Kaaluda on teda ju vaja, sest kord peab valitsema!" (lk 51-52)

Luule

[muuda]

Üks rikas kaupmees seisis
Kord vaekausi ees
Ja vaese lese kuldtükk
Tal vaagis kausi sees.
/---/
"Kuldtükk on taksist kergem,
Ei jookse enam ta:
Ei või tast rohkem anda
Kui paljalt poole ma!"

"Ei see või õige olla:
Ta terve täieste!
Ma palun, kulla herra:
Teist korda kaaluge!"

Ja palav pisar veeres
Kuldtüki kausisse.
Kuid kaupmees kostis külmalt:
"Vaev tühi tõeste!"

Ta siiski kaalus jälle
Ja vaagis teravalt
Ja vaata: kuldtükk vajus
Vaepommist raskemalt.

Siis maksis täie hinna
Ta sõnalausmata.
Oh lese silmapisar,
Kui palju kaalud sa!


Kellel mõistus ei ole korras,
ükspuha, mis vahekorras
kaalun — valge veel enam valgega —
lollid targaks teeb, osavaks äpud.

Ma parem ei ütle —
see kahjustaks apteegikaalude mainet,
et mu kaal igal töövabal minutil
vaagib varjatud ainet.

Välislingid

[muuda]