Romad

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Olga Boznańska, "Mustlanna" (1888)
Amrita Sher-Gil, "Ungari mustlastüdruk" (1932)

Romad ehk mustlased on India põhjapiirkondadest pärinev rändrahvas. Romad kuuluvad suurde mustlaskeelsesse rahvastikurühma. Euroopa romade keel on suguluses sanskriti keelega ja sisaldab laensõnu nii indoeuroopa kui ka muudest keeltest. Ühtekokku elab maailmas ligikaudu 8–10 miljonit romat.

Proosa[muuda]


  • Jutustatakse, et Marie Curie'le olevat mustlane kunagi ennustanud, et ta saab maailmakuulsaks. Marie oli tollal veel Varssavi gümnaasiumi õpilane. "Kas saan kuningannaks?" oli ta naerdes küsinud. "Ei," vastanud mustlasnaine, "kuid kuulsaks sa saad." Ja kui Marie Curie 68-aastaselt suri, oli ta tõepoolest kuulsaim naine maailmas.
    • "Marie Curie elutöö", Uus Eesti, nr. 324, 26 november 1938, lk 12


  • [Maria:] Nii ma siis kutsusingi professor Darcourti teiseks jõulupühaks perelõunale. Ta läks näost üpris imelikuks, kui ma end piisavalt üles olin soojendanud, et sellest lõpuks juttu teha - roosatus algas kaeluseservast ja levis seejärel järjest ülespoole, nagu täidaks keegi veiniklaasi. Ma ehmusin. Kas ta oli kuulnud, et ma elan mustlasperes? Kas ta kartis, et peab istuma põrandal ja sööma küpsetatud siili, ainsat asja, mida gadjo'd enamasti mustlaste söögikaardist teavad? (lk 212)


  • Korraga hakkas Muri õuel hirmsa kärinaga haukuma ja Kulla jooksis hirmunult aeda.
— Õie! Tule! Mustlased!
Nüüd oli Õie päris kohkunud. Mustlased! See oli kardetav ja halb rahvas! Varastasid mis aga kätte said, isegi siis, kui kõik pererahvas kodus oli. Mis siis veel nüüd, kui kaks last talus ainsaiks hingelisteks! Ei, seda ei tohtinud mustlased teada, et talu praegu nii inimlage oli.
— Kulla, ega sa ei öelnud neile, et meie üksi kodus oleme? küsis Õie ruttu.
— Ei, vastas Kulla, — ma ei rääkinudki nendega, jooksin kohe sinu juurde.
— Mine sina nüüd Kaljukesega mängima, küll mina räägin nendega, ütles Õie pealtnäha rahulikult, aga ise oli nii ärevil, et käed värisesid. Et mustlased seda ei märkaks, peitis ta käed selja taha. (lk 39-40)
  • Õuel seisis lohakalt riietatud mustlasnaine. Kaks väikest kasimata poissi hoidsid tal üks ühelt, teine teiselt poolt seelikusabast. Vana mustlane ise vahtis rinnuli üle värava õue ja kõpsutas aegajalt piitsavarrega vastu väravat. Hobust ja vankrit polnud näha, see oli vist eemale jäetud. Muri oli koledasti ärritatud. Nagu iga korralik koer vihkas ta niikuinii igasuguseid pambumehi ja nüüd veel mustlased, kellele kõik maailma koerad hullumoodi viha kannavad! Sellepärast siis Muri ka ragistas mis hääl võttis.
Õie keelas Murit, kuid see ei teinud sellest väljagi.
— Tere, tere, lapseke! hüüdis mustlasnaine mesimagusalt, — aga sul on ilus põlleke, ma kohe õige katsun!
Ta katsus Õiele läheneda, kuid Muri kargas talle sellise lõrinaga vastu, et mustlasnaine kärmesti taganes. (lk 40)
  • — Kulla, mine lapsega aeda! käskis Õie. Siis pööras ta mustlaste poole.
— Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!
— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.
— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.
— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.
— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa.
— Poisid juba tulevad! hüüdis Kulla õue joostes.
Õie sai uut julgust.
— Noh, kas lähete juba! Ruttu! sõitles ta.
— Tule ära sealt! hüüdis nüüd vana mustlane naist. — Kui siin talus juba lapsedki nii õelad on, mis siis veel suurtelt inimestelt oodata! Ptüi!
Ja mustlane sülitas südametäiega.
Sajatades taganes mustlasnaine värava poole. Õie võttis Muri kaelarihmast kinni ja järgnes mustlasnaisele, kuni see tänavale oli jõudnud.
— Ma loen kümneni, hüüdis tüdruk siis, — kui teie selle ajaga oma vankri juures ei ole, lasen Muri teile kallale. Noh! Üks!...Kaks!... algas ta heleda häälega.
Mustlased jooksid.
Õie ei jõudnud veel seitsmenigi, kui juba kostis kiire vankripõrin. (lk 43-44)
  • Samal silmapilgul tormasid Ants ja Ott õuele.
— Mis siin oli? küsisid nad hingeldades.
— Mida see Muri nii raginal haukus?
— Mustlased olid! hüüdis Kulla, kes vennakesega aiast tuli.
— Mustlased! imestasid poisid. — Kuhu nad siis nii ruttu kadusid?
— Õie ajas nad minema, uhkustas Kulla, — Õie ja Muri kahekesi.
Ja tüdrukuke jutustas poistele kogu loo.
— Oleks te näinud ja kuulnud! Küll oli vast kära! Muri haukus, Õie taples ja mustlased sajatasid. Ma piilusin keldrinurga tagant. Õie oli kohe nii kuri, et minagi kartsin, lõpetas Kulla seletamise. (lk 34-45)

Luule[muuda]

Mustlase tütar olen ma,
käin külast külasse, linna ka...
Mul pärlid pääs, kuld rinnassa,
ma ise näljas ja - koduta!

Ei minul ei ole isamaad,
ei tunne ma, kes mu vanemad.
Mul pärlid juustes, täid juuste all -
mu ilu on kiitustest kõlaval!

  • Juhan Liiv, "Mustlase tütar" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 128


Seisab segavereline
siit rootslane, sealt mustlane,
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist,
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust, pealegi
sõdades, katkudes hooti peaaegu viimseni mulda jooksnud, ainult
keel veel veritseb, ainult keel veel
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees
seisab, mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane

  • Paul-Eerik Rummo, "Miks ma välismaale ei põgene" 3, [1970-1971], Vikerkaar 6/1987