Mine sisu juurde

Vanasõna

Allikas: Vikitsitaadid
Carl Vilhelm Meyer, "Hommikutunnil on kuld suus" (u 1906-1907)
Guido Messer, "Manus manum lavat" (1986, Stuttgart)

Vanasõna on üks rahvaluule žanre: lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus, argikogemuse poeetiline ja õpetlik üldistus. Eestis on kõige sagedasemad 4–8-sõnalised vanasõnad, kuid leidub ka üle 50-sõnalisi vanasõnu.


Proosa

[muuda]
  • Kuid Marja Gavrilovna avaldas lakkamatult sonides ise oma saladuse. Ta sõnad olid siiski niivõrd seosetud, et ema, kes sammugi ta voodi juurest ei lahkunud, võis neist mõista vaid seda, et tütar on Vladimir Nikolajevitšisse meeletult armunud, et armastus nähtavasti ongi haiguse põhjuseks. Ta pidas nõu oma mehega, mõne naabriga ja lõpuks otsustasid kõik üksmeelselt, et nähtavasti niisugune on Marja Gavrilovna saatus, et selle poolt määratud peigmehest ei saa hobuse seljaski mööda sõita, et vaesus pole patt, et elada ei tule rikkusega, vaid inimesega, ja muud säärast. Kombelised vanasõnad on imeväärselt kasulikud, neil puhkudel, mil me enda õigustuseks ise suudame vähe välja mõelda.
    • Aleksandr Puškin, "Tuisk" - "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused", tlk E. Hange, 1960, lk 25



  • Rahva vanasõnad on tema ajalooline väärtuste süsteem - sellepärast räägibki üks vanasõna teisele vastu.
    • Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 65


  • Ka Muhv tundis korraga vastupandamatut söögiisu ja lausus:
"Võtame siis pealegi natuke einet, täis kõht on hommikust targem."
"Mis asja?" imestas Kingpool. "Mis tarkust sa nüüd kõneled?"
"Palun vabandust," naeratas Muhv piinlikult. "Erutuse korral lähevad mul alati kõik vanasõnad lootusetult segamini."

Vanasõnad vanasõnade kohta

[muuda]

Vikipeedia

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel