Taktitunne

Proosa

• Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
• Muhamedlased põlgavad kristlasi, kuid sünnipärasest taktist hoiduvad nad teiste usku solvamast. Kuulsin korduvalt, kuidas vestluses isaga muhamedlased viisakalt seletasid, et austavad Jeesust, too olevat muidugi väike prohvet olnud, Muhamediga mitte võrreldav, kuid väga õilis. Ja madonnat nimetasid nad lugupidavalt sõnaga sit, mis tähendab daami. (lk 70)
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
  • Friedebert Tuglas, "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 122

• Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.
  • Olev Jõgi, ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. Cit. via: Lea Pild, "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal", Keel ja Kirjandus 3/2019. Vihje Friedebert Tuglase samateemalisele tsitaadile.

• Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92)
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994

• "Parun Gustaf!"

Printsess Helena ulatas oma käe üle minu õla. Nägin nende pilke, kuid keerasin oma näo delikaatselt kõrvale. Nende kohta räägiti ühte-teist, kuid mina ei tahtnud kogu loost parem üldse teada.

• Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996

• Seal, kus igas majapidamises keerleb inimtegevus iga päev ühesuguste toimingute ümber, ei tähenda see, et sind nähakse, tingimata, et sellest välja tehakse. Kõik olid kõigile tunnistajaks ja see tingis erilise diskreetsuse. (lk 64)
  • Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010

• Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548