Kalle Randalu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kalle Randalu, 2013.

Kalle Randalu (sündinud 25. novembril 1956 Tallinnas) on eesti pianist.

Intervjuud[muuda]

  • Beethoveniga on nii, et kui just mängijad ära ei väsi, siis ma ei usu, et see publikut eriti väsitab, seal on lihtsalt väga palju väga head muusikat. Palju jumalikku sära, ilu ja virtuoossust. Mulle just meeldib see sõna "ilus". Inimesed vajavad sellist asja, mis ilus on.
  • Mozartit olen ma eluaeg armastanud, kui võimalik, mängin ikka ja jälle. Ta on kõige suurem kingitus ja mitte ainult pianistidele, vaid üldse muusikaarmastajatele.
  • Ega me keegi ei oska öelda, keda kaasaegsetest heliloojatest 100 või 150 aasta pärast veel mängitakse. Bach oli 19. sajandi alguses laiemale publikule täiesti tundmatu, asjatundjad teadsid. Mozartilt või Beethovenilt küsiti jällegi iga päev: härra Mozart või härra Beethoven, mida teil täna uut on pakkuda?
Raske on ette kujutada, kus tänapäeva heliloojalt tuleb põnevil publik küsima, mida teil uut on.
  • Romantilise ajastu tulekuga niimoodi läks, protsessid kiirenesid. Üks Mozarti teos kanti koos Beethoveni sümfooniatega ette umbes 30 aastat pärast mõlema surma ja siis Viini ajaleht kirjutas selle Mozarti teose kohta, et see vanamoodne teos ei vasta enam tänapäeva publiku nõudmistele, ta on liigselt keskendunud ilule ja taotleb liiga vähe välist efekti. Sellist juttu räägiti juba siis. Aga kasvõi seesama Viini klassika on kõik need uued moed ja muutumised üle elanud ja ma olen täiesti kindel, et vajadus selle järele jääb.
  • Võib lugeda, et inimesed kuulasid noort Beethovenit ja nutsid. No miks nad nutsid siis, ma ei usu, et ta nii halvasti mängis. Suurest rõõmust ikka. Saavutada selline hingeseisund inimese juures, selles juba on midagi, see ei tule ise.
  • Kindlasti on elus kontserdi andmine üks tervik. Inimene ainult ei kuula, ta tajub õhku, õhkkonda ja ka pilti. Isegi saali või ruumi kuju. Estonia saal on selline klassikaline kontserdisaal. Uued kontserdisaalid on tihtipeale teistsugused, seal on uued vormid - Helsingi Muusiikkitalo või Hamburgi Elbfilharmonie kasvõi. Klassikaline saalivorm on ju väga sarnane kiriku ehitusega. Akustiliselt on alati olnud parim selline saapakarbi vorm, Viini Musikverein näiteks. Kõik see mängib rolli, kuhu inimene tuleb ja kuidas ta ennast seal tunneb.
  • Mõned ütlevad, et Elbfilharmonies on küllaltki armutu akustika - kõik on väga briljantne ja selge. Nagu fotoülesvõte, nii on nagu on, midagi ära ei võta ja juurde ei anna - väga karm selles mõttes. [---] Kas ta ära võtab, aga ta ei anna mi palju eeldusi, et tekiks jumalikult vaba improviseeriv tunne, ta sunnib kuidagi valvele. Ta ei tee kõiki kanaleid lahti, mida vaja oleks, mäng võib piirduda sellega, mis juba plaanitud oligi.
  • [Estonia kontserdisaalist:] See on üks headest saalidest. Samuti on väga hea saal muusikaakadeemia saal. Tõeline kingitus. Nii akustika mõttes kui ka ruum - hele ja valgusküllane. Kuidagi ülev ja hea tunne on seal.
  • Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
  • [Klassikalise muusiku eluvalik] on radikaalne, aga samas ta on jälle paratamatu, neid otsuseid ei tee inimene ise.
Aga tore, kui niimoodi sobib, ja mina olen õnnelik. Olen nii palju teha saanud. Aga kujutaks ette, et radikaalne võib olla selline juhtum, kui vanemad soovivad väga ja laps on kuulekas. Sellega ei pruugi hästi minna.
  • [Õpilaste väljalangemisest:] Ikka on otsinguid või ka tõsiseid kriise, kus tekib küsimusi, kuidas edasi minna. Aga ilmselt muusikapisik on olnud nii suur, et kuidagi muusikaga seotuks on need inimesed ikka jäänud. On ka muidugi juhtunud, et keset täiesti korralikku muusikukarjääri on mindud näiteks arstiteadust õppima. Õpetajana olen peamiselt tegelenud ikka üliõpilastega, mi et võib musta huumori korras öelda, et neid enam ei päästa.
  • Tihtipeale lauljad avastavad mõnes juba hilisemas elufaasis, et nad on lauljad. Inimene peabki selleks kasvama, et leida häälematerjal üles. Aga mis instrumentaalmuusikasse või eriti klaverimängu puutub, siis see peab olema erakordne talent, mis avastamata on jäänud. Käsklused närvisüsteemis ei hakka toimima nii nagu inimesel, kes on viie-kuueaastasest peale mänginud, neil on eelis, nende jaoks on terve rida asju enesestmõistetavad, mis on lapsena juba sisse harjutatud.
  • Kui on head õpetajad, siis keha on nii ette valmistatud, et ta ei takista sinu eneseväljendamise tahet. Teinekord on ka nii, et kui ei ole eelnev koolitus väga hea olnud, aga inimene on vaieldamatult andekas, siis teeb valu vaadata, millist vaeva nähakse oma mõtte väljatoomisega.
  • [Klassikalise muusiku tööst:] See on elukutse, aga ka kutsumus, ta on elu, siin ei ole piiri võimalik tõmmata. Meil ei käi kellelgi kunagi büroouks kinni, et nüüd ma olen vaba. Ma lähen siit ka ära ja mõtlen homset proovi ette. Muidugi ma magan ka ja ei saa öelda, et 24/7 töötan, aga selle sees elan mingil määral kogu aeg.
  • Kuidas kujuneb turu- või mingisugune muu poliitika, neil asjadel ei ole muusikaga midagi pistmist, vähemalt otseselt. Aga muidugi on see ka töö ja töö eest peab olema tasu. Vahel räägivad muusikud ka jumala tasust. Kui näiteks antakse heategevuslik kontsert, siis vahel öeldakse, et täname tasu oli jumala tasu.
  • Ilma andeta ei tee muidugi midagi, tühjale kohale suurt karjääri ei ehita, on päris selge. Mõnikord satuvad turundus ja anne kokku. Meenub üks kunagine Eino Baskini nali. Kas õnn on inimese teha, küsitakse Baskinilt, mille peale Baskin vastab, et kahtlemata on, aga mina ei ole tema juurde veel sattunud.
Alati muidugi talent ja turundus ei käi kokku. Vahel kohe näed seda kampaaniat, regulaarselt tuieb, intervjuud, telesaated. Aga kui sisu taga on, siis on muidugi hästi.
  • Klaver on tõesti mingis mõttes kuidagi omaette saar. Samas ei saa ilma klaverita ühegi teise pilli mängijad ka hakkama, ta on selline põhihariduse pill - selleks ta on kujunenud ja selleks ta jääb.
  • Minu valdkonna esindajate seas on tohutuid pessimiste, et tohutu allakäik toimub ja jumal teab, mis saab, varsti sureb klassikaline muusika välja - seda ma ei usu. Mäletan 30 aastat tagasi ka neid traagilisi arutelusid Stuttgardis. Arutati, et ei tea, mis meist saab, saal on küll täis, aga vaadake, need on ju vanad inimesed. 30 aastat on möödas, saal on ikka täis, sama vanad inimesed on, aga põlvkond on lihtsalt muutunud.
  • Igasugune kultuur elab paljususest. Ka väikeses Eestis on see nii hinnatav, kui toimub midagi ka väiksemates kohtades. Näiteks kasvõi Pärnu orkester. Kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu. Mitte et metropol ja provints, ühes on, teises pole. Kultuurielu olemus on, et ta juhtub siin, täna ja praegu, aga mitte kuskil kõrgel ja üleval.
  • Saksamaal tuleb see ajaloost. Kui palju seal neid vürstiriike oli, ei julge praegu öelda. Igal vürstil oli auasjaks orkestrit omada. See pärand elab tänaseni. Umbes 130 orkestrit tegutseb praegu, igal pool midagi toimub, elu on tihe. Orkestridki on Saksamaal nelja kategooriasse jaotatud. Nagu spordis erinevad liigad. Ongi A, B, C ja D.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel