Salvestus

Proosa

• Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
  • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18

• Mu puutetaju taastub üha enam. Tundub, et ma tundsin isegi kerget jasmiinilõhna, kui hooldaja paar tilka mu kaelale poetas, aga ma ei saanud aru, kas see oli pelgalt mu kujutlusvõime vili või tõene info. Eelistasin jällegi mõelda, et see oli tõene. Kui ma ka pean surema, siis parem juba salvestada võimalikult rohkem infot, isegi kui see ei sisalda enamat kui jasmiinilõhna. Või kujutlust sellest. (lk 158)
  • Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157