Kindlasti on elus kontserdi andmine üks tervik. Inimene ainult ei kuula, ta tajub õhku, õhkkonda ja ka pilti. Isegi saali või ruumi kuju. Estonia saal on selline klassikaline kontserdisaal. Uued kontserdisaalid on tihtipeale teistsugused, seal on uued vormid - Helsingi Muusiikkitalo või Hamburgi Elbfilharmonie kasvõi. Klassikaline saalivorm on ju väga sarnane kiriku ehitusega. Akustiliselt on alati olnud parim selline saapakarbi vorm, Viini Musikverein näiteks. Kõik see mängib rolli, kuhu inimene tuleb ja kuidas ta ennast seal tunneb.
Mõned ütlevad, et Elbfilharmonies on küllaltki armutu akustika - kõik on väga briljantne ja selge. Nagu fotoülesvõte, nii on nagu on, midagi ära ei võta ja juurde ei anna - väga karm selles mõttes. [---] Kas ta ära võtab, aga ta ei anna nii palju eeldusi, et tekiks jumalikult vaba improviseeriv tunne, ta sunnib kuidagi valvele. Ta ei tee kõiki kanaleid lahti, mida vaja oleks, mäng võib piirduda sellega, mis juba plaanitud oligi.
[Estonia kontserdisaalist:] See on üks headest saalidest. Samuti on väga hea saal muusikaakadeemia saal. Tõeline kingitus. Nii akustika mõttes kui ka ruum - hele ja valgusküllane. Kuidagi ülev ja hea tunne on seal.
Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18
