Kultuurielu

Proosa

• Anti-intellektuaalsuse paine on läbi meie poliitilise ja kultuurielu siuglev pidev motiiv, mida toidab valearusaam, just nagu tähendaks demokraatia seda, et "minu rumalus on samavõrd hea kui sinu teadmine".
  • There is a cult of ignorance in the United States, and there always has been. The strain of anti-intellectualism has been a constant thread winding its way through our political and cultural life, nurtured by the false notion that democracy means that "my ignorance is just as good as your knowledge.
  • Isaac Asimov, A Cult of Ignorance, Newsweek, 21. jaanuar 1980

• Kõige traagilisemaks VIII pleenumi tagajärgedest pean ma lööki sellele osale haritlaskonnast, kes, vaatamata väga kibedale 1941. aasta kogemusele, tegi valiku — jagada oma rahva saatust. Need inimesed elasid koos rahvaga läbi rasked ajad ja katsumused: sõja, okupatsiooni, evakuatsiooni, väärtuste ja ideaalide kokkuvarisemise. Neile tasuti sellega, et nad eraldati oma rahvast, rahva mälust ja missioonist, mida haritlaskond oli täitma kutsutud.

Teine tagajärg oli see, et käivitus ebaloomulik kultuuri "suunamise" mehhanism. Kultuuriteadvus rebiti lahti traditsioonist ja mälust. Nüüdiskultuur vastandati möödunud aegade kultuurile.

Kolmas tagajärg: nõmeda kultuuripoliitika tulemusel nõrgenesid meie rahvusvahelised kultuurisidemed. Kadus kontakt areaaliga, kust me pärit oleme, kadus orientatsioon piirkondadele, millega me olime olnud seotud.

Niisugused kolm tagajärge on ainult osa 50. aastatel aset leidnud muudatustest meie kultuurielus. Kuid just need nimetatud nähtused on kuni tänapäevani ikka veel tuntavad, nad ikka veel segavad meid.

Selle kõige tulemuseks on, et me oma rahvusliku kultuuri tunnetamisel paratamatult langeme tagasi tasemele, kus me olime 40. aastate alguseks. Mõnda asja peame täiesti otsast peale uuesti alustama.

• Klara Hallik, rmt: "Ausalt & avameelselt. EKP Keskkomitee VIII pleenumist", 1989. Koostanud Ene Hion, lk 26-27

• Avalik initsiatiiv ühe väikese rahvusriigi kultuurielus võiks olla enesestmõistetav, kuniks see riik ei muutu kiirele tulule orienteeritud äriprojektiks, ent suuresti just eraalgatuslik ja omaalgatuslik rikkus on põhjus, miks Tallinnast on hakatud viimasel ajal rääkima kui põnevast Ida-Euroopa kunstilinnast, kuhu sattumise üle mujalt pärit kuraatorid ja kriitikud oma reisikirjades tagantjärele üllatunult ja siiralt rõõmustavad.
  • Liisa Kaljula, "Hea aasta, kuigi kummaliselt eskapistlik" Sirp, 19.12.2014

• Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. Kõik oli teada ja tuttav. Seetõttu algas ülesehitustöö peaaegu igas vallas kohe tegelike ja eluliste küsimuste lahendamisest. Kultuuris ja hariduses tähendas see eelkõige peremeheta ja hooletusse jäetud kultuuriväärtusega /155-156/ esemete, kunstiteoste ja raamatute kogumist, registreerimist ja nende kaitsmist. 1919. aasta algusest sai see suur töö maakonna koolivalitsuste ülesandeks. Koolivalitsused oskasid kultuuripärandi kogumisele ja registreerimisele lisaks eraisikutest vabatahtlikele kaasata nii koole kui ka koolilapsi. 1919. aasta aprillis loodi kogu töö paremaks ja süstemaatilisemaks korraldamiseks ning ühtlustamiseks haridusministeeriumi kunstiosakonna juurde kaks kunstikaitse toimkonda, Põhja-Eesti oma keskusega Tallinnas ja Lõuna-Eesti toimkond keskusega Tartus. Kultuuriväärtuste sihikindel ja korraldatud päästmine oli ühtlasi Eesti kultuurielu sihtide seadmine: kõik uus pidi kerkima kord olnule, seda arendama, kasvatama, laiendama, uuesti ja teisiti tõlgendama, aga mitte sellest mööda minema ega seda eitama. (lk 155-156)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158

• Igasugune kultuur elab paljususest. Ka väikeses Eestis on see nii hinnatav, kui toimub midagi ka väiksemates kohtades. Näiteks kasvõi Pärnu orkester. Kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu. Mitte et metropol ja provints, ühes on, teises pole. Kultuurielu olemus on, et ta juhtub siin, täna ja praegu, aga mitte kuskil kõrgel ja üleval.
  • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18