Klara Hallik

Klara Hallik (aastani 1960 Klara Pantelejeva; sündinud 24. aprillil 1933 Vruda alevis Leningradi oblastis) on eesti politoloog ja poliitik.

"EKP Keskkomitee VIII pleenumist"

Tsitaadid väljaandest: "Ausalt & avameelselt. EKP Keskkomitee VIII pleenumist", 1989. Koostanud Ene Hion. Eesti Raadio loominguliste liitude tunnis 1989. aasta jaanuaris peetud vestlus, milles osalesid Klara Hallik, Aare Laanemäe, Harry Roots, Enn Vetemaa, Kalju Komissarov ja Enn Leisson. Saatejuht oli Ene Hion.

• Ajalugu on võrdlemisi tülikas vestluskaaslane. Lahkudes meist jätab möödanik meile põhiliselt ainult tagajärjed. Ja kuigi on öeldud, et kõige suurem ajaloo õppetund on see, et temast ei õpita midagi, kaldun ma siiski arvama, et ajaloost on võimalik õppida. Kuid õppida ajaloost on võimalik ainult tagajärgede kaudu, mida ta on jätnud meie tänasesse päeva. Rohkem mitte, sest ka inimesed, kes tulevad minevikust, ei suuda enam teist korda läbi elada seda, mida nad on teinud minevikus. Meie huvi ajaloo vastu peab olema suunatud sellele, mida möödunud sündmused annavad meie tänapäevale. (lk 7)
• Ma näen tolles ajas otsest seost praktikaga, mis 30. aastate lõpuks oli Nõukogude Liidus välja kujunenud. Kogu selles võitluses poliitilise võimu kindlustamise eest oli kaks väga olulist löögisuunda. Üks löögisuund oli intelligents, teine — talurahvas. See on kasarmukommunismi arengu loogika, mis paratamatult pidi välja tulema ka noorte liiduvabariikide puhul. (lk 8)
• Ma tuletan meelde, et 30. aastatel toimus omapärane nihe poliitilises situatsioonis, mis Liidus välja oli kujunenud. Rahvusprobleeme hakati politiseerima niisuguse äärmuseni, et neid seostati otseselt parteisisese võitlusega. ÜK(b)P XVI ja XVII kongressist on olemas teesid, et suurriikliku šovinismi kandjateks olid kõik need jõud, kes olid blokeerunud trotskismiga. Kui see rühm oli purustatud, siis pidid pääsema maksvusele teesid rahvuslike probleemide kohta põhiliselt ainult ühes tähenduses: kohtadel on rahvuskallaklus, paadunud natsionalistid, kolkluse ideoloogid, kes liituvad igasuguste nõukogude võimu vaenlastega, kaasa arvatud intervendid. Lisame sellele "teooriale" sõjajärgse perioodi kogemused. 1944. ja 1945 aastast on pärit mitmeid otsuseid, mis käsitlevad parteitöö ja muu töö olukorda, okupatsiooni all olnud piirkondades. Usaldamatus rahva vastu, kes sellesama režiimi süü tõttu Saksa okupatsiooni alla oli sattunud, pälvis ju potentsiaalsete vaenlaste maine. Ma leian, et see poliitilise vägivalla mehhanism ja tema põhjendamise poliitiline loogika pididki ükskord sinna välja jõudma, kuhu nad meid 1950. aastaks olid toonud. (lk 8-9)
• [Nikolai Karotamme vastuseisust tööjõu Eestisse toomisele mujalt NSV Liidust:] Karotamm põhjendas ilusasti, et kuna naabruses olevad Nõukogude Liidu alad on saanud sõjas nii tohutult kannatada, on ebaeetiline loota naabrite juurest tuleva tööjõu kasutamisele. (lk 13)
• Tahaksin peatuda Sipsaka sündroomil. See on kahjuks meie poliitilises elus olnud küllaltki levinud nähtus. Käitumine, mis normaalses ühiskonnas on absoluutselt taunitav kui täiesti amoraalne, võis meie poliitilises elus nii mõnelegi inimesele saatuslikuks saada. Juhul kui puuduvad tõkestavad mehhanismid, mis peataksid või muudaksid keskuses tehtud vale otsuse, võivad igasugused pealtnäha tähtsusetudki sammud määrata inimeste elusaatusi. Ka tänapäeval käib võitlus erinevate huvide vahel, võitlus erinevate nägemuste vahel. Niisugune võitlus käib nii Eesti ühiskonnas kui ka kõigis teistes vabariikides. Kui rahva saatus, poliitika saatus võib hakata sõltuma kaebekirjade najal tehtud näpunäidetest, siis on see väga traagiline pärand, mida me peaksime hakkama likvideerima esimeses järjekorras. (lk 14-15; EKP keskkomitee ideoloogiasekretar Sipsakas saatis 1941. aastast alates Moskvasse kümneid kaebusi eesti haritlaste vastu)
• Meieni ulatub veel üks "saba" minevikust, mida me kohtame just massiteadvuses. See nähtus on selgelt ilmnenud viimastes poliitilistes väitlustes. Tegemist on religioosset laadi illusiooniga, et keskus on sotsialistlike väärtuste ja ideede kants. Mida kaugemale Moskva kesklinnast, seda vähem on ühiskonnas sotsialismi. Nüüd, mil käib Eesti algatuste diskrediteerimine, nii vabariigis kui ka väljaspool, hõõrutakse meile kogu aeg nina alla, et me pole piisavalt sotsialistlikud. Millisel alusel?

See on paradigma, mis rohkem kui pool sajandit elab nõukogude ühiskonna poliitilises mentaliteedis. (lk 16)

• Inimesed on arenenud niisuguses poliitilises režiimis, mis nende teadvust on vastavalt kujundanud. Kahjuks on meie vabariigi sisemised pinged suures osas kantud sellestsamast nähtusest. Teatud osa venekeelsest kogukonnast ei võta absoluutselt omaks eestlaste rahvusprobleemide lahendamist. Põhjendused algavad just sellest, et eestlased ei räägi õigest sotsialismist, et see sotsialism on vastuolus leninliku pärandiga, et see on separatism jne. Kui kõik ei ole kõigil ühtemoodi, siis see tähendab, et tahetakse liidust välja astuda. Vahepealseid variante ei nähta. (lk 16)
• [EKP VIII pleenumi järgsest ajast:] Dirigent Roman Matsovit nimetati ühes artiklis kodutuks kosmopoliidiks. sellepärast, et tema kontserdi kavas oli Mahleri sümfoonia. Pärast seda fakti Mahleri teosed meie orkestri repertuaarist muidugi kadusid. (lk 17)
• On esitatud küsimus, kas 1950. aastal toimusid Leedus ja Lätis samasugused sündmused, nagu nad tol ajal Eestis aset leidsid. Vastaksin nii: Lätil ja Leedul ei olnud mingit enamsoodustuse režiimi. Repressioonid Leedus ja Lätis ei jäänud meie omadest maha. Leedus olid nad võib-olla et veelgi julmemad. Erinevus on aga selles, et Leedus jäi püsima Leedumaa Kommunistliku Partei juhtkond. See on tõepoolest ajalooline erand. Sniečkus jäi partei keskkomitee esimese sekretäri kohale hämmastavalt pikaks ajaks. Režiim ja poliitika kõigi Balti vabariikide suhtes olid aga täiesti ühesugused. (lk 17-18)
• Mul on meeles ukrainakeelsed luuletused, mis toodi välja üleliidulisele areenile kui kodanliku natsionalismi näited. Ukraina poeet Sossjura oli pühendanud luuletuse oma armastatud sünnimaale, sõjas laastatud Ukrainale. Seda teost näägutati üle terve Liidu. Mis õudne asi see ometi on, et keegi luuletaja võtab kätte ja laulab ainult oma Ukrainast, ei ütle sõnagi Venemaast ja vene rahvast. Sossjura luuletus muutus nagu mingiks natsionalismi sümboliks, mida näidati igal pool kui hukatuslikku eeskuju. Ideoloogiline surve toimis jõhkra mõnitamise kaudu. (lk 18)
• Mitte ainult Käbini puhul, terve tolleaegsete inimeste põlvkonna puhul, kõigi puhul, kes tollest "hakkmasinast" läbi on käinud, kerkivad üles rasked eetilised küsimused. Et mingilgi määral tollele õudsele režiimile vastu seista, tuli olla väga mehine inimene. Kuid inimesed pole võrdselt mehised. Kes suudab vastu panna, kes ei suuda vastu panna. Tuleb eristada veel ka patoloogilisi kuritegelike kalduvustega inimesi, kes rõõmu ja naudinguga repressioonidest osa võtsid.

Ühise mõõdupuu leidmine tervele põlvkonnale ja ajastule on väga keeruline ülesanne. Me peaksime olema ajaloost niipalju õppinud, et suudaksime olla veidikenegi kannatlikumad. (lk 19)

• [Stalini-aegsest NSV Liidust:] Ma pole nõus definitsiooniga, et tegemist oli deformeerunud sotsialismiga. Mida õieti tähendab deformeerunud? Sisuliselt oli tegemist tugevate feodaalse korra sugemetega deklasseerunud kihtidele tugineva, sõjaväestatud ja politseiliku režiimiga. (lk 19)
• Ma rääkisin tõkestamismehhanismidest, mis on rahva käes reaalsete vahenditena, institutsioonidena, tõkestamaks valede otsuste rakendamist kogu ühiskonna ulatuses. [---] See tähendab ka juhitavate õigust vaidlustada ebaõigeid, rahva huvisid mittearvestavaid otsuseid. Uutmispoliitika puhul võib aga olla tegemist ka pidurdusmehhanismiga. Suured ühiskondlikud rühmad omavad erinevaid huvisid. Mitte kõik rühmad ei ole valmis minema kaasa revolutsiooniliste muudatustega. Seda enam, et suur osa nendest muudatustest võib esialgu kaasa tuua mitte ainult olukorra paranemise, vaid mõnedel juhtudel ka olukorra halvenemise.

Juhin tähelepanu asjaolule, et kusagil ei ole märgitud, kas pidurdusmehhanism on vaid väike kõrvaline detail suures perestroika masinavärgis, mis ei lase süsteemil täiuslikult areneda, või on äkki tegemist masinavärgi või süsteemi enda sisemise ehitusega.(lk 20)

• Kui isiksus ei ole ühiskonnas vaba, kui ühiskond ei garanteeri isikuvabadusi, siis tulemuseks on, et isik delegeerib oma eetilise vastutuse kõrgemalseisvale instantsile. Isik vabaneb eetilistest piduritest. Isik täidab ülemuse tahet ja käsku. Vastutab käskija, mitte käsutäitja. Süsteem produtseerib lurjuseid ja terveid kaste eetikavastaste tegude kordasaatjaid. (lk 21-22)
• Vaated pole alati kujundatavad ainult kõneluste abil. Hoiakud on alati seotud inimeste reaalsete huvidega, ühiskonna demokraatlikkusega, eetilisusega. Need on asjad, mis ei lase ennast valgustuslikult juurutada. Meil seisab ees pikk, raske ja vaevane aeg. Peame selle üle elama. (lk 24)
• Üks asi on ajalooteaduse dokumenteerimine. Selles asjas kompromisse lubada ei saa — dokument peab olema niisugune, nagu ta omal ajal oli. Meie pole ju viimased, kes möödunud aegu uurivad. Dokumentide tõlgendamised on mõjutatavad, faktid peavad aga olema ja jääma puutumatuteks. (lk 26)
• Kõige traagilisemaks VIII pleenumi tagajärgedest pean ma lööki sellele osale haritlaskonnast, kes, vaatamata väga kibedale 1941. aasta kogemusele, tegi valiku — jagada oma rahva saatust. Need inimesed elasid koos rahvaga läbi rasked ajad ja katsumused: sõja, okupatsiooni, evakuatsiooni, väärtuste ja ideaalide kokkuvarisemise. Neile tasuti sellega, et nad eraldati oma rahvast, rahva mälust ja missioonist, mida haritlaskond oli täitma kutsutud.

Teine tagajärg oli see, et käivitus ebaloomulik kultuuri "suunamise" mehhanism. Kultuuriteadvus rebiti lahti traditsioonist ja mälust. Nüüdiskultuur vastandati möödunud aegade kultuurile.

Kolmas tagajärg: nõmeda kultuuripoliitika tulemusel nõrgenesid meie rahvusvahelised kultuurisidemed. Kadus kontakt areaaliga, kust me pärit oleme, kadus orientatsioon piirkondadele, millega me olime olnud seotud.

Niisugused kolm tagajärge on ainult osa 50. aastatel aset leidnud muudatustest meie kultuurielus. Kuid just need nimetatud nähtused on kuni tänapäevani ikka veel tuntavad, nad ikka veel segavad meid.

Selle kõige tulemuseks on, et me oma rahvusliku kultuuri tunnetamisel paratamatult langeme tagasi tasemele, kus me olime 40. aastate alguseks. Mõnda asja peame täiesti otsast peale uuesti alustama. (lk 26-27)

• Üksikinimese seisukohast peavad ühiskonnas olema garantiid, et igaüks võib loota, et kui ta ausalt käitub, on tal võimalik saada lunastust või vähemalt mõistmist. Praegu meil seda seisundit veel ei ole. Minevikumälestus on liiga ränk. Me oleme märkamatult ise omaks võtnud need mängureeglid, mida stalinlus on meisse süstinud. Me tahame demonstreerida oma põhimõtete kindlust teiste inimeste arvel. Meid segab aastakümnete kestel rajatud kultuuriline ja psühholoogiline barjäär. Kui me suudame endas kinnitada usku, et minevik on jäädavalt läinud, tohime me olla suuremeelsed. Me peame õppima elama nii, et me iga uut teadmist ei üritaks kasutada teiste vastu. (lk 29)

"Paljurahvuselised töökollektiivid"

Tsitaadid väljaandest: Klara Hallik, "Paljurahvuselised töökollektiivid", V ptk 2. osa, rmt: "Sotsioloogilisi suletõmbeid Nõukogude Eesti kohta", 1980, lk 64-71

• Meie ühiskonnas on töökollektiiv sotsiaalsete suhete tähtis rakk ja ühiskonna sotsiaalse arengu reguleerimise struktuuri üksus. Ühiskondlikud suhted, väärtused ja normid väljenduvad töökollektiivi tasemel töösituatsiooni ja sotsiaalpsühholoogiliste ruhete kaudu. Peale selle on töökollektiiv selleks lüliks, milles põhiliselt väljendub töötajate ühiskondlik aktiivsus. Töökollektiiv on ka rahvussuhete realiseerumise oluline lüli. (lk 64)
• Vabariigi põhirahvuse ja suuremate rahvusgruppide paigutust sotsiaal-kutsealase tunnuse järgi iseloomustab küllaltki ühtlane jagunemine rahvamajanduse eriharudes. Ainult õige väikesearvulised rahvusgrupid pole esindatud kõigis ühiskondliku töö tähtsamates sfäärides ning neid iseloom ustab ühelaadsem sotsiaalne struktuur. (lk 65)
• Selgus, et mitmerahvuselistes kollektiivides kujunevad eri rahvusest töölistel põhimõtteliselt ühtsed

eluplaanid, väärtusorientatsioonid ja elustiil. (lk 65)

• Nagu näeme, on õppimise motiividena ülekaalus isiksusest tulenevad ja üldkultuurilised momendid. Seejuures on need eestlaste jaoks veidi väiksema tähtsusega. Ja vastupidi — motiivid, mis tekivad vahetult töösituatsioonist, on eestlastel esindatudveidi tugevamini kui venelastel. Kokkuvõttes ei ole aga erinevused olulised ega korreleeru rahvuslike erinevustega. Vastupidi, on alust kinnitada, et töökollektiiv esitab kõigile töötajaile rahvusest olenemata ühesugused nõudmised kultuurilise taseme tõstmiseks ja loob võrdsed tingimused nende täitmiseks. See, et õppimise ja kultuuritaseme tõstmise isiksuslikud motiivid on ülekaalus kõigis rahvusgruppides, tõendab, et ümbritsev kultuurikeskkond soodustab printsipiaalselt ühtse kultuurietaloni kujundamist erinevate rahvuste esindajatel. (lk 65-66)
• On iseloomulik, et kõigis sotsiaalsetes ja rahvusgruppides tõusid töökohavahetamise kümne võimaliku põhjuse hulgast esimesele kohale läbinisti sotsiaalsed probleemid: halvad töötingimused ja väiksem palk kui mujal. (lk 66)
• Spetsiifilised põhjused ühendavad põhiliselt sotsiaalseid ja vähemal määral rahvusgruppe. Nii on spetsialistidele erilise tähtsusega tööl edutamine ja seepärast on arusaadav, et nii eestlased kui ka teistest rahvustest spetsialistid toovad esile tähtsuselt teise põhjusena sotsiaalse karjääri tõusu väikesi võimalusi koos halva töökorraldusega, mis ärgitab töökohta vahetama. Tselluloositööstuse töölistel on spetsiifiliseks probleemiks tervistkahjustavad töötingimused, ning see põhjus on võrdselt oluline tööliste kõigile rahvusgruppidele. (lk 66)
• Kui võrrelda ühiskondliku elu sfääre, siis ka siin toimub diferentseerumine rohkem sotsiaalsete kui rahvusgruppide vahel. Nii eestlastel kui venelastel on ühiskondlikus tegevuses juhtival kohal ideoloogiline töö, seejärel tootmisega seotud ühiskondlikud kohustused. Spetsialistid tunnevad rohkem rahuldust ühiskondlikust tööst kui töölised (mõlemas rahvusgrupis). Olenemata aktiivsuse astmest, rahvusest ja sotsiaalsest seisundist, on ühiskondliku töö põhilisteks motiivideks altruism ja suhtlemise ning enesearendamise soov. (lk 66)
• Töökollektiiv on ühiskonna tähtis sotsiaalne rakuke, kus inimeste vastastikuste suhete üldnõukogulikud printsiibid ja normid ilmnevad igapäevase käitumise ja tegevuse kaudu. (lk 66-67)
• Mitmerahvuseliste kollektiivide sotsiaalses elus ilmnevad ka rahvussuhted isikute ja gruppide vaheliste suhete tasemel, s. o. kollektiivi ühiskondliku elu rahvuslikud aspektid külgnevad inimeste vahetu suhtlemisega (ja väljenduvad selle kaudu). Suhtlemisel on oluline kollektiivis valitsev keeleline situatsioon, kakskeelsuse levimise aste.

Vajadus inimeste vahetuks suhtlemiseks tööprotsessis tõstab kakskeelsuse tähtsust. Mõnede funktsioonide täitmiseks on vaja teist keelt täielikult vallata, teiste puhul püsab osalisest vastastikusest mõistmisest. (lk 67)

• Toodud andmed annavad tunnistust vene keele oskuse laialdasest levikust mitte ainult Tallinnas, vaid ka perifeeriaettevõtetes. Veidi erineb selles osas Kohila Paberivabriku kollektiiv, kus tunduv osa spetsialistidest, teenistujatest ja töölistest ei oska vene keeles suhelda. See on paljuski seletatav sellega, et alevis elab vähem kui teistes asulates vene rahvusest inimesi. Kuna venelased on siin ilmses vähemuses, siis on nad palju aktüvsemalt kui Tallinnas või Kehras eesti keele omandanud. (lk 67)
• Tähelepanu äratavad mõned kakskeelsuse levimise erijooned erinevates rahvusgruppides. Eestlaste keskel on täielikum vene keele valdamine seotud kõrgema haridustaseme, ühiskondliku positsiooni ja kvalifikatsiooniga. Vanusegrupis kuni 40 aastat valdab vene keelt kaks korda rohkem inimesi kui 50-aastased ja vanemad. Vene keele grupis on eesti keele oskamine veidi diferentseeritud sotsiaalsest seisundist olenevalt. Erinevalt eestlastest tunnevad nooremaealised (kuni 40 a.) teisest rahvusest spetsialistid ja töölised teist keelt vähem kui viiekümneaastased ja vanemad. (lk 68)
• Teise keele tundmise tase sõltub paljudest asjaoludest. Põhiline tegur on asjaolu, et vene keelt kui rahvustevahelise suhtlemise keelt omandatakse koolides ja teistes õppeasutustes. Peale selle omandatakse keeleoskust teenides armees ja suhtlemisel teiste nõukogude rahvuste esindajatega. Üha rohkem stimuleerib vene keele omandamist ka vajadus seda kasutada kutsealase töö ja teenistuskohustustega seotud ülesannete täitmisel. (lk 68)
• Saadud andmeid üldistades võime öelda, et nii eestlastel kui ka teiste rahvuste esindajatel on esikohal soov ja vajadus teise keele omandamiseks selleks, et veelgi paremini ja lähemalt suhelda töökaaslastega. Teisel kohal on motiivid, mis on seotud töö ja teenistuskohustuste täitm isega. Kolmandat ja neljandat, kohta jagavad omavahel motiivid, mis on seotud ühiskondliku tööga ja kvalifikatsiooni tõstmisega, ning need motiivid on tunduvalt nõrgemad (eriti võrreldes esimese domineeriva motiiviga). Peale kõige muu räägib see ka sellest, et ühiskondliku töö ja kvalifikatsiooni tõstmise sfääris ei ole meil tegemist mingi raskesti ületatava keelebarjääriga. Oma kvalifikatsiooni tõstmiseks ja ühiskondlikust tööst aktiivseks osavõtuks ei pea inimene tingimata omandama teist keelt. Ta õpib seda eelkõige seepärast, et tahab paremini töökaaslastega suhelda ja töötada. (lk 69)
• Asjaolu, et 90% eestlastest spetsialistidest ja 76,2% töölistest ning 69,5% mitte-eestlastest spetsialistidest ja 63,6% töölistest peavad teise keele tundmist vajalikuks kollektiivisisesel suhtlemisel, annab tunnistust kollektiivides valitsevast demokratismist austavast suhtumisest rahvuslikesse ja keelelistesse erinevustesse. Teise keele valdamine või mittevaldamine mõjutab oluliselt suhtlemisvajaduse enese kujunemist. Kakskeelsus laiendab isiksuse sotsiaalsete sidemete diapasooni mitmerahvuselises töökollektiivis ja soodustab sellega rahvuslike eelarvamuste kõrvaldamist. Keele mittetundmine aga välistab automaatselt suhtlemissfäärist paljusid töökaaslasi, kellega suhtlemine oleks võinud isiksust vaimselt rikastada. Teist keelt mittevaldajad tunnevad reeglina ka väiksemat suhtlemisvajadust töökollektiivi teisest rahvusest liikmetega. (lk 69)
• Kohalike elanike kakskeelsed grupid on kõrge haridustaseme ja nooruse tõttu sotsiaalselt aktiivsemad. Üldse vene keelt mittevaldava grupi suhteliselt kõrge indiferentsuse aste oleneb tunduval määral sellest, et üle poole selle koosseisust on väiksema haridusega vanemad inimesed. See piirab juba ise sotsiaalseid sidemeid ja suhtlemise võimalusi, keeleline barjäär on aga lisateguriks.

Mitte-eesti rahvusest töötajatel sõltub kakskeelsuse aste vähe sotsiaalsest seisundist, selle grupi esindajate keeleline käitumine varieerub rohkem ning sõltub konkreetse kollektiivi konkreetsest situatsioonist. (lk 70)

• Mitmerahvuselistes kollektiivides domineerivast demokratismist ja seltsimehelikkuse atmosfäärist räägib asjaolu, et eri rahvuste esindajad on täiesti võrdselt rahul suhtlemise iseloomuga brigaadides, jaoskondades ja terves kollektiivis. Seejuures on iseloomulik, et keelelise barjääri olemasolu ei mõjuta seda hinnangut. Kuid seal, kus sotsiaalpsühholoogiline kliima ei ole soodus, kus inimesed ei ole rahul üldise olukorraga kollektiivis (eriti tootmise organiseerimise seisukohast), suureneb ka rahvuslik tundlikkus. Näiteks ühes laevaremonditehases annab grupp, kes rõhutab kollektiivi rahvusliku koosseisu tähtsust, ka suhteliselt palju negatiivsema hinnangu vahekordadele brigaadis ja tsehhis. Nagu näitab analüüs, peituvad rahuldamatuse põhjused organisatsioonilis-tehnilises ja sotsiaalses olukorras ja ainult selle kaudu transformeeruvad nad rahvustunnete sfääri. (lk 71)
• Töökollektiivi rahvussuhetes kajastub sotsialistlike rahvuste sotsiaalse ja kultuurilise lähenemise üldine tendents. Nende suhete spetsiifika töökollektiivi tasemel on selles, et integratsioon areneb siin eriti intensiivselt. (lk 71)