Vend surus kapteni kätt ja mrs Shaw tervitas teda leebel toonil, milles oli alati midagi kaeblikku, kuna too daam oli harjunud pikka aega ennast ebaõnnestunud abielu ohvriks pidama. Pärast kindrali surma oli tal kõik olemas, tema elu kulges nii sujuvalt kui üldse võimalik, ja tal oli olnud üsna raske leida põhjust kui just mitte kurvastamiseks, siis vähemalt muretsemiseks. Hiljuti oli ta aga otsustanud, et muretsemise põhjuseks on tema tervis igati sobilik küsimus: tal tekkis kerge närviline köha iga kord, kui ta sellele mõtles, ja üks vastutulelik arst oli käskinud tal teha just seda, mida ta tahtis — sõita talveks Itaaliasse. Mrs Shaw'l olid sama tugevad soovid nagu enamikul inimestel, ent talle ei meeldinud kunagi tunnistada avalikult ja ausalt, et teeb midagi omal soovil ja enda meeleheaks; ta eelistas oma soove rahuldada teiste käsul või soovil. Ta veenis ennast, et annab järele karmile välisele survele, ja see andis talle võimaluse oiata ja kaevelda oma vaiksel kombel, tehes ise samal ajal tegelikult täpselt seda, mida tahtis. (lk 25-26)
