Traagika

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Traagilisus)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marianne von Werefkin, "Traagiline meeleolu" (1910)

Proosa[muuda]

  • Enamik intellektuaale, suurem jagu kunstiinimesi kuulub samasse tüüpi. Üksnes tugevaimad neist läbivad kodanluseplaneedi atmosfääri ja jõuavad kosmosesse, kõik teised resigneeruvad või teevad kompromisse, põlgavad kodanlust ja kuuluvad ometi tema ridadesse ning tugevdavad ja ülistavad teda, kuna nad peavad teda lõppude lõpuks siiski jaatama, et edasi elada. See ei tähenda veel nende arvutute eksistentside traagikat, küll aga ilmset äpardumist ja armetut saatust, mille põrgus nende talent küpseb ja viljakaks muutub. Need vähesed, kes end lahti rebivad, kes leiavad absoluuditee ja saavad imeteldaval viisil hukka, nemad on traagilised ja nende arv on väike. Teistele, seotuks jääjaile, kelle talendile kodanlus sageli suurt austust avaldab, on aga avatud kolmas riik, imaginaarne, kuid suveräänne maailm: huumor. Rahutud ja püsimatud Stepihundid, need pidevalt ja kohutavalt kannatajad, kellel pole piisanud vajalikku jõudu traagikaks, läbimurruks tähtederuumi, kes tunnevad absoluudi kutset, aga ei suuda temas siiski elada, — neile avaneb, juhul kui nende vaim kannatuste läbi tugevaks ja elastseks on muutunud, lepitav väljapääs huumorisse. Huumor jääb alati mingil moel kodanlikuks, kuigi ehtne kodanlane on võimetu teda mõistma.


  • Minu isiklik arvamine on, et kui ebameeldiv see meile ka ei ole, et meie liitlane tõlgendab kõiki asju väga laiendavalt, ja nagu temale mugavam - meil tuleb sellega leppida, kuna meil ju teist teed ei olegi, kuid minu arvates ei tarvitse meie seda mitte veel väga traagiliselt võtta.
    • August Rei, kiri Eesti Välisministeeriumile 8. märtsist 1940; cit. via: Jüri Ant, "August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat". Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2012, lk 207


  • Mina ei tea teist mitte midagi, aga julgen arvata küll. Miks ma ei peaks julgema, mul on tanguteradest padi ja merevaigust madrats ja kui ma viitsin pingutada, kleepub triikraud mu külge nagu magnet.
Lihtsalt TUNDUB, et teil pole mängulisust, traagilisust, ujedust.


  • Minu valdkonna esindajate seas on tohutuid pessimiste, et tohutu allakäik toimub ja jumal teab, mis saab, varsti sureb klassikaline muusika välja - seda ma ei usu. Mäletan 30 aastat tagasi ka neid traagilisi arutelusid Stuttgardis. Arutati, et ei tea, mis meist saab, saal on küll täis, aga vaadake, need on ju vanad inimesed. 30 aastat on möödas, saal on ikka täis, sama vanad inimesed on, aga põlvkond on lihtsalt muutunud.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18

Luule[muuda]

Daamid ja härrad, kui
valitsus kollapseerub,
kas pole tagantjärele naljakad
ka traagikainvesteeringud?

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel