Merevaik

Merevaik on mee ja aja ristand, mis voolab väga aeglaselt.

Proosa

Meenus üks teine hommik mere kaldal, tänasega nii sarnane, et tundus, nagu kestaks see lühike interluudium keset liiva ja vett juba kümme aastat: Lüübeki-päevil oli ta käinud kullassepa pojaga Trave suudmes balti merevaiku korjamas. Hobusedki olid supelnud; sadulaist ja tekkidest vabanenud, mereveest märjad, muutusid nad harilikest vaguraist ratsudest iseendi jaoks eksisteerivaiks olendeiks. Ühe merevaigutüki sees oli tardunud putukas. Ta oli vaadanud seda nagu läbi tillukese akna: loomake oli vangistatud maa aegkonda, millele temal polnud juurdepääsu. Ta raputas pead, otsekui tüütut mesilast tõrjudes: nüüd juhtus ta liiga tihti mineviku silmapilke uuesti läbi elama — mitte kahetsusest või igatsusest, vaid sellepärast, et aja vaheseinad näisid olevat mõranenud.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 186

Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta mööda koridori edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste ja ehetega, et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minu käiste suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mu jalatsid ehitud väikeste kellukeste või õrnalt krabisevate merevaiguhelmestega.
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 173

Peterburi arhiivis on tallel üks dokument, mis tõendab, et Venemaal oli merevaik kõrgelt hinnas. See on vanne, mille XIX sajandi alguses andis üks läti kalur. Ta tõotab Jumala nimel, et on ustav kõikvõimsale imperaatorile ja paneb hästi tähele tuuli ja ilmastikuolusid, otsides suvel ja talvel, päeval ja öösel merevaiku. Ta lubab säilitada puhta südametunnistuse, ei jäta saagist midagi endale ega lase ka kodurahval, naisel ega lastel midagi näpata, vaid annab kogu merevaigu valitsejale ausalt üle.
- Anna Žīgure, "Läti maa ja taevas", tlk Kalev Kalkun; Loomingu Raamatukogu 29/30 2001, lk 62

Luule

Kui merevaiku nutsid männipuud
ja dinosaurus rebasheina vohmis,
ürghunt ürgmetsas ulgus vastu kuud
ja ürglind taevas tiibadega lohmis,
kui peale tungis ürgjää piirijoom:
mismoodi elas - kujutlus on visa! —
siis isiklikult minu esiisa,
neandertallane, püstloodis loom?

Lina Kostenko, "Esiisa" kogus "Kordumatus", tlk Harald Rajamets, 1990, lk 10

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade – vastu südant
jälle koputab merevaik
...
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd", 1984, lk 6

Välislingid