Kirjand

Proosa

Kirjandiõpetusse sukeldusin vaimustusega, kuid täiesti edutult. Mind sarjati alati samade asjade pärast: minu kirjandid olid liiga luulelennulised. Mind materdati karmilt selle eest, et ma kaldusin teemast kõrvale. Eriti mäletan üht kirjandit pealkirjaga "Sügis". Alustasin hästi — kollaste ja pruunide lehtedega, kuid korraga sattus sinna millegipärast sisse üks siga — ta vist tuhnis metsas tammetõrusid otsides. Igatahes keskendus minu huvi seale, sügis läks päris meelest ära ja kirjand lõppes Notsu Rõngassaba pööraste seiklustega ja hoogsa pöögipähklipeoga, mille ta oma sõpradele korraldas.
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone, toimetanud ja luuletused tõlkinud Helve Võsamäe. Sinisukk, 1996, lk 164

[Kirjandusõpetaja reaktsioonist romaanivõistluse 2. kohale:] Küsis, kuidas mul siis koolikirjandid nii halvasti välja kukuvad. Õpetaja luges romaani läbi ja tegi ka kriitikat – stiilivead jne –, aga üldiselt oli raamatuga väga rahul ning soovitas õpilastel lugeda.
- Mare Sabolotny, intervjuu: Kristi Helme, "Mare Sabolotny kirjutab noorelt noorele", Õpetajate Leht, 3. september 2010 (Digar)

[Esikromaanist:] Kirjandusõpetajat raamat šokeeris, ma kahtlustan. Kirjandeid pole ma kunagi maksimumi peale kirjutanud, see selline stilistiline värk. Mingeid erilisi andeid kirjutamises pole ma kunagi väga ilmutanud. Natuke selline enesele tõestamise projekt oli see raamat. Kodused olid samuti üllatunud. Isale olin varem ühte lugu lugeda andud, aga romaaniks nad kindlasti valmis ei olnud. Sõbrad kiitsid, kuigi sõprade hinnanguga on, nagu on. Vaimustutakse ikka. Lähtepunkt on teine.
- Mare Sabolotny, intervjuu: Taavi Arus, "Mare Sabolotny – peaaegu inimene", Postimees, 18. august 2007

Ma pole kunagi kirjandi eest viit saanud või nii. Ühe korra sain küll nelja, aga siis oli mu sünnipäev ja meie õpetaja armastas sünnipäevade puhul veidi paremaid hindeid panna. Ta arvas siis alati, et on jõle lahe kuju. Õpetajad on juba kord sellised. Sinna ei anna absoluutselt mitte midagi parata. Nad arvavad, et kõik õpilased on lausa hullud heade hinnete järele. Nad tõepoolest arvavad. Huumor igatahes. Mõned muidugi on ka. Aga kindlasti mitte kõik. (lk 6)
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005