Mare Sabolotny

Mare Sabolotny (sündinud 6. septembril 1990) on eesti kirjanik.

Intervjuud

[Kirjandusõpetaja reaktsioonist romaanivõistluse 2. kohale:] Küsis, kuidas mul siis koolikirjandid nii halvasti välja kukuvad. Õpetaja luges romaani läbi ja tegi ka kriitikat – stiilivead jne –, aga üldiselt oli raamatuga väga rahul ning soovitas õpilastel lugeda.
Väga tore oli saada n-ö päriskriitikat, sõpradele ja vanematele raamat ju ikka meeldib.
Raamat ei saaks tunduda eluline, kui seal midagi reaalset ei oleks. Kirjeldan mitmeid seiku oma koolielust, näiteks igavad ajalootunnid on vägagi reaalsed. Samas on raamat ikkagi teistsugustest inimestest ja teisest keskkonnast, see ei ole minu elu.
Tihtipeale hakkab peategelane endale närvidele käima ja tüütab ära – teda on nii palju ja ta teeb muudkui lollusi. Vahel on teised tegelased hoopis sümpaatsemad.
Kui vanem inimene üritab kirjutada noortest ja kasutada slängi, kukub ta suure tõenäosusega läbi. Släng muutub iga aastaga, minulgi on juba praegu raske n-ö järge hoida.
[Teismeeast:] Selles vanuses on ka aastane vanusevahe väga suur. [---] Raske oli. Hormoonid ja tujud, vanematega tegelemine, vähe õigust, palju kohustusi jne. See meelitab ligi ka teisi haigusi, näiteks depressiooni. Noortele tuleb anda hingamisruumi, vanematel ei ole vaja kogu aeg noortega kakelda.
- Mare Sabolotny, intervjuu: Kristi Helme, "Mare Sabolotny kirjutab noorelt noorele", Õpetajate Leht, 3. september 2010 (Digar)

Kõik tegelased, nii tüdrukud kui poisid, olen tegelikult mina.
Vaimne terror, isikliku kibestumise kooli toomine, norimine sel määral, et õpetaja saab ise ka aru, et läheb üle piiri. Õpetajad on tegelikult väga targad inimesed, nad oskavad palju rohkem, kui sa arvad.
Eesti mehed on tagasihoidlikud ja igavad. Liiga tagasihoidlikud, et ise endale mingi välismaa naine sebida.
Vägivald on mu raamatus ju olemas! Autor kiusab oma tegelasi, tapab neid.
Ropud sõnad on ilusad. Nendega käib kaasas mingi ebausk, et neid karjudes saab liigsed emotsioonid endast välja ajada.
Kui noored nii palju ei jooks, oleksid nad kõik ammu hulluks kätte läinud. Mina ei joo.
- Mare Sabolotny, intervjuu: Veiko Märka, "Kirjaklambritesse kätketud teismeiga", Eesti Ekspress, 4. jaanuar 2008

[Esikromaanist:] Kirjandusõpetajat raamat šokeeris, ma kahtlustan. Kirjandeid pole ma kunagi maksimumi peale kirjutanud, see selline stilistiline värk. Mingeid erilisi andeid kirjutamises pole ma kunagi väga ilmutanud. Natuke selline enesele tõestamise projekt oli see raamat. Kodused olid samuti üllatunud. Isale olin varem ühte lugu lugeda andud, aga romaaniks nad kindlasti valmis ei olnud. Sõbrad kiitsid, kuigi sõprade hinnanguga on, nagu on. Vaimustutakse ikka. Lähtepunkt on teine.
Pole minust hukkamõistjat või moraalilugejat. Pean ennast pigem jälgijaks. Räägin lugu, aga see, kuidas kuulaja lugu mõistab, sõltub suuresti temast endast.
- Ja sa ise oled...?

- Ma ise olen üks tavaline noor.

- Õigekeelsussõnaraamatu järgi tähendaks see mida?

- Peaaegu inimene.

Mare Sabolotny, intervjuu: Taavi Arus, "Mare Sabolotny – peaaegu inimene", Postimees, 18. august 2007

Tema kohta

Kirjaklambritest vööst pole loos sõnagagi juttu. Ükskord tahtis Mare endale selle teha, aga ei viitsinud. Pani siis romaani pealkirjaks. Tundus sobivat. Autor arvab kelmikalt naeratades, et kui lugeja teeb endale kirjaklambritest ahela ja hakkab seda näppima, saab ta romaani varjatud ideest paremini aru.
Sabolotny raamatu peategelaseks on teismeline Kati, kelle peamisteks huvialadeks on pea peksmine vastu kapiust, enda lämmatamine padjaga ning lõikamine noaga. Suitsiidimagneti vastaspooluseks on rohke iroonia ja sarkasmi osakaal autoritekstis. (Näiteks stseenis, kus HIVi nakatunud Kati hakkab selle tõve ravimise/üleelamise kohta internetist infot otsima ning saab seda nii palju, et igale väitele leidub vastuväide.)
Selgub, et Mare ise ropendas viimati hetk enne intervjuud Kuku klubi ees, aga üksikasju ta ei täpsusta. Meediaparadigmas on ta igatahes õrnasõnaline nagu lasteaiakasvataja.
“Kirjaklambritest vöö” on eesti kirjakeelde andnud vähemalt kaks uut sõna: "mrh" ja "aww". "Mrh" väljendab looja sõnul urisemist ja tüdimusmeeleolu. "Aww" seevastu tunnet "sa oled nii armas" või "see on nii armas". Käsikirjas leidunud veel igasuguseid sõnu, mida toimetaja arvates eesti keeles olemas ei tohiks olla.
Mare seni kõige kangelaslikumaks teoks on olnud vähiravimi leiutamine mudilaspõlves. Selle peamised komponendid olid liiv, muld, vesi, võililleseemned ja fanta. Kas ravim ka tõesti mõjub, jääb igavesti teadmata, sest vanemad viskasid selle minema.
- Veiko Märka, "Kirjaklambritesse kätketud teismeiga", Eesti Ekspress, 4. jaanuar 2008

Kahtlemata on jutt pilgeni täis tüütuid argiseiku, kus kõik on hoolikalt üksipulgi mitte kõige ladusamas lausestuses üles märgitud. Nii täidetakse lehekülgi poeskäikudega, saiade ja hapukoortega, hommikukohvide ja õhtuveinidega, ja mitte ainult, teel poodi antakse aru ka igast valgusfoorist, käänakust ja pöörakust, reavahetusest ja parkimisest. Kuid mitte selles ei avaldu teksti silmatorkav innovaatilisus. Kõige märkimisväärsem on täielik vaimne ühildamatus selle „piltideks“ jaotatud romaani eri osade vahel, seletamatult ebajärjekindlad, vastuolulised ja kokkusobimatud on nii peaosaliste isikud kui ka nendevahelised suhted. Kui säärane ebajärjekindlus poleks nii juhuslik ja läbimõtlematu, võiks selle süvendamisel saada tõeliselt irriteeriva tulemuse. Kõik need veidrad, irdu seigad tekitavad mingi painava kummastuse efekti, mis on raamatu suurimaid väärtusi.
Mariat reklaamitakse kui tarka tüdrukut, ametilt õpetajat, kes oskab ladina, prantsuse, hispaania ja veel mitut-setut keelt. Kuid tema lemmiktegevus mehega kraaklemise järel näib olevat seriaalide vahtimise ajal rämpstoitu süüa. Haritud neiule pole mingi probleem sõimata vaest õnnetut telefonimüüjat: "Kuradi haiged värdjad, mis teil viga on? Mis teil, kurat, viga on? Mida kuradit te helistate? Mida kuradit te nussite mu ajusid oma haige sitaga? … Värdjakari, raisk! Kuradi persevestid?" (lk 291). Ilmselt on see kuldnäide heast ja voolavast dialoogist.
Ilmselt see tabamatu miski, mida eesti kirjanduses varem kajastatud pole, on nais- ja meespoole kommunikatsiooniraskused.
Kuskil kaugustes terendavad eneseteostus, lapsepõnnid, vanaduspõlv oma majakeses koos hulga kassidega, reis Taisse ja muudki ilusat. Elu aga mängib mäkra ja mässib vaprad tegelased murede tapuväätidesse. Kui raamatu eesmärgiks oli näidata tänapäeva maailma edulootusele ja mugavale tulevikule orienteeritud inimeste pidetut rabelemist, siis selle taotluse nullib ära loo haleliigutav lõpp.
Mis sa oskad kosta, elu on tõepoolest irratsionaalne, seletamatu ja tühja-tähja täis. Nüüd on meil selle tõdemuse kohta üks raamat juures.
- Made Luiga, "Noor olla on muret südames kanda", Sirp, 14.08.2015, Mare Sabolotny romaani "Mida silm ei seleta" arvustus

Välislingid