Mine sisu juurde

Mare Kõiva

Allikas: Vikitsitaadid
Mare Kõiva 2021. aastal

Mare Kõiva (sündinud 26. veebruaril 1954 Põltsamaal) on eesti folklorist.


"Eesti loitsud"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Mare Kõiva, "Eesti loitsud", 2011.


  • Loitsud ja loitsimine võivad kaasajal, hoolimata New Age'i ja uus-šamanismi jätkuvast võidukäigust, tunduda kaugete ja iganenutena. Sage seletus sellele, mis on loits, oleks ilmselt, et mingi ebamäärane sõnadega pusimine ja posimine, natuke hirmus ja naeruväärne ning kaunis kahtlane. Ilmselt ei näi kuigi tõenäoline, et loitsupärimus on elus ka kaasajal, osa vanast on kandunud tänapäeva ja elab edasi teisenenud kujul, samal ajal aga tekib juurde uut. Pidev muutumine ja areng on aga ju elus asja, elusa nähtuse tunnuseks. Loitsud on kinnistunud meie igapäevastesse tegevustesse ja keelekasutusse, nii et me seda ise tihti ei märka ega teadvusta. Inimene otsib ja vajab teadlikult või alateadlikult rituaale ning maagiat. Ja loitsimine on kahtlemata rituaalne ja maagiline tegevus. (lk 5)
  • Üks vanemaid loitsuliike, päikese meelitamise sõnad, on säilinud Lõuna-Eestis, kus karjalapsed meelitasid päikest veel 20. sajandil. Loitsudes lubatakse tappa talle must kukk ja küpsetada kuklik või päts, mõnikord ka tappa talleke, kellelt päike saab sarved, või anda pütitäis piima. Sellised tekstid osutavad ilmselt taevakehale määratud ohvriandidele. (lk 8)
  • Taevase kuu loomine ja kasv noorest vanaks seostub elu kasvu ja arengu ning kahanemise ja kadumisega maises ilmas. Sellega on seotud tohutu arv käske ja keelde inimeste elus, loomade ja taimede puhul, tööde juures, arstimisel, nõidumisel ja ennustamisel. Kõik, mida tehakse kasvava ehk noorkuu ajal, kasvab, nooreneb, edeneb ja õnnestub, kuna kahanev kuu kahandab, kahjustab, tõvestab ja rikub. Ohtlik aeg oli ka kuude vaheaeg. Kuuloitsude vanimad üleskirjutused pärinevad 17. sajandist. Noorkuud teretati nooruslikkuse, hea välimuse, tervise, raha, jõukuse või toidu tagamiseks. Lõuna-Eestis liideti sagedasti mitu lühikest soovi ühte loitsu. Kuuvalgusele omistati maagiline jõud, mistõttu valguse langemist magaja pea peale seostati vaimuhaiguste ja kuutõvega. Kuusõnu kasutatakse tänapäevani arstimissõnadena, eriti nahahaigustest ja soolatüügastest vabanemiseks. (lk 10)


Intervjuud

[muuda]
  • Haldjad olid kõige esimesed olendid, kes inimesi röövisid. Haldjarahva käitumine on sagedasti süüdimatu enesearmastaja käitumine. Haldjale lihtsalt hakkab keegi meeldima, ta kutsub inimese korraks endale külla, abiellub temaga ja hoiab teda paarkümmend aastat enda juures, hoolimata katastroofist, mida see inimesele tähendab.
  • Mu vanatädi mees rääkis hästi huvitavat lugu kratist. See on tüüpilise Eesti loo mudel. Külas, kus ta kasvas, oli talu, kus käis kratt. Kratti ka nähti, talu suunas märgati liikuvat mitut ovaalset valgussõõri. Ükskord õhtul koju tulles oli ka vanatädi mees ise näinud neid valgussõõre maandumas. Ta oli läinud neile lähemale, siis kadusid valgussõõrid aga ära ning maapinnal olid näha vaid kõrbenud jäljed.


  • Umbes pooled eestlastest, eriti naised, laulavad oma lastele omaloodud regilaululaadseid laulukesi, ja see on tore komme.
  • Minult on küsitud, kelle juurde soovitan minna. Olen alati vältinud ennustajate soovitamist, sest kaartidega ennustaja juurde saab minna vaid see, kes on sisemiselt väga tugev.
  • Tean, kuidas 23aastane tütarlaps oli väga kaua hingeliselt kehvas seisus, sest kaks ennustajat ütles talle, et noormees, kellega ta juba kaks aastat käinud, tahab luua püsisuhte, kuid mitte temaga. See mõjus kohutava hoobina. Samas ei tea, kuidas oleks suhe tegelikult kujunenud, kui poleks negatiivsust ennustatud. Olen soovitanud inimestel minna nende alternatiivtegijate juurde, kel olemas eelnev meditsiiniline haridus, kes täiendavad end pidevalt, jäämata kinni ühte aitamise võimalusse.


  • See, kellel oli võim madude üle, ei tohtinud neid ise tappa, ning see, kes võis hunte ära saata või kohale kutsuda, ei tohtinud mingil juhul hundijahil käia, olenditevahelist tasakaalu rikkuda. Või kui keegi valdas veresõnu, oskas haavu ravitseda ja verd peatada, siis oli ta näiteks õllepruulimise juures väga ebasoovitav isik. Kuna teadmine, mida ta valdas, võis kogemata tema mõtetesse kerkida ja see oleks õlleteo ära rikkunud, andnud õllele veremaitse või võtnud kanguse ära...
  • Kui ikka süda on väga täis ja ütled: "Mine metsa!", siis see tegelikult ongi juba sajatus. Tegelikult on meie keel loitse otsast otsani täis.


  • Folkloristika pakub täiesti unikaalse uurimisala või materjali. See on see, kuidas inimesed ja ühiskonnad tõlgendavad oma reaalsust. Ja loomulikult on seal palju erinevaid arvamusi, hirmusid ja rõõmusid. Võib-olla ta on väga laialdane, filosoofiline ja meeleline ja osalt ka praktikate jälgimise võimalus.


  • Meie kolleegid on ju mõnes mõttes meie jälgimisel kui lähimad antropoloogilised vaatlusobjektid. Mäletan, et kui olin noor tudengihakatis, kurtis akadeemik Arvo Krikmann, et kui ta on samas seltskonnas noorte ja kenade meestega, siis mitte keegi teda ei märka. Krikmann kirjeldas, kuidas ta käis puhkamas ja noorematel meestel olid ilusamad supelpüksid ja ilusamad kehad ja nad mängisid paremini palli. Sain siis aru, et mehi on mitut tüüpi. Osa on nagu Paul Ariste, kes oli juba siis, kui mina tudeng olin, väga vana, kes oli sale, käis noorte poistega korvpalli mängimas ja kellel ei eksisteerinud vanuse dimensiooni: et keegi on mentor ja keegi on tudeng, et on professorid ja üliõpilased. Ta suhtles kõigiga ühesuguses toonis ja võrdväärselt. Nii et minu esimesed kogemused olid hoopiski vananevate meestega, kes avastasid, et noored poevad noorematele meesprofessoritele või pead olema tähtsal positsioonil, et oleksid pildil ja sinuga räägitaks.
  • Eesti on näiliselt patriarhaalne ja meestele orienteeritud ühiskond juba pikki aegu olnud. Aga seal on siiski olnud ka see naiste nähtamatu võim ehk kaelafenomen: pea keerab sinna, kuhu kael tahab. Mäletan kummastavaid kogemusi, et kui olen läinud naisena täispatriarhaalsesse ühiskonda, siis minuga ei arvestata üldse, ükskõik kui vana ma olen. Ja siis see vastaspoole kohutav ehmatus, kui selgub, et tegelikult olen ülemus ja ta on rääkinud peamiselt assistendiga, jättes ülemuse tähelepanuta.
See ei ole tõesti ainult vananemise küsimus, vaid meie silmis ka paljudes progressiivsetes ühiskondades ei osata arvestada sellega, et naine võib olla ülemus, arvestatav isik, looja, kellega tuleks rääkida.
  • Kõik need seisukohavõtud laadis "aga miks ma peaks keskenduma tööle või vaimsetele väärtustele, kui tegelikult loeb ainult see, kui hea ema või vanaema ma olen". Kas see on enesekaitse, sest on teada, et tegelikult tõrjutakse sind väga mitmelt positsioonilt eemale? Ja siis sa võtad endale vähemalt looduse poolt antud rolli.
  • "Penskaril" võib olla solvav, aga sageli ka humoristlik tähendus, see on ambivalentne, paljud nimetavad ennast ise naljatades penskariks. Arvatavasti kehtib vana kirjutamata reegel, et teatud asjade üle on õigus naljatleda ennekõike siseringis olles. On väljendeid, mis on ühtaegu solvavad, tunnustavad, halvustavad, ka vana tegija või vanuse määratlejad – nad töötavad väga laial skaalal ja kontekstisidusalt. Üks selliseid universaale on "vana peer".
  • Teise rühma termineid ja rolle saab humoristliku mängu ja enese­nimetusena kasutada seni, kuni ei ole ise jõutud sellesse vanuseklassi või sotsiaalsesse rühma. Nii et teatud vanuses pole enam paeluv olla eit või taat. Küsimus on pigem selles, et sõnad, mis kehtivad meeste kohta, ei libise mees­poliitikutel kuigi kergesti üle huulte, näiteks ätt, taat või papi mõne teise tüütu meespoliitiku kohta. Naiste sisemine kood ei luba aga selliseid sõnu tarvitada ja seetõttu jääb prevaleerima meeste jõulisem sõna­kasutus naiste aadressil. Hoorajäägrist ei räägi enam keegi, aga hoorade või litside kohta on ikka tahtmist teha mõni film või midagi muud.
  • Mis naistesse ja nõidadesse puutub, siis sellest hetkest peale, kui ma seda Madis Kõivu suust kuulsin, on mind vaimustanud tema ütlemine, et naised, kes on nelikümmend ja peale, tuleks ära tappa, sest nad on nii... targad.
Selle põhjus on jumala selge. Tõepoolest, elu jooksul tekib teadmine, sa tunned, kuidas asjad käivad, tead, kuidas neid õigesti teha. Ja äkitselt toob elu su ette kiired muutused – ja siis sa oledki üks vanakuradi nõid, kes on oma seisukohtadega ees.
  • Me kindlasti räägime Ameerikast liiga palju, aga nüüd käib seal diskussioon kujude mahavõtmise ja monumentide ümberhindamise teemal. Raske on leida teist ühiskonda, kes oleks muule maailmale järjekindlamalt peale surunud võltslojaalsust ja -tolerantsust. Ameerika on seda peale surunud nii ekspansiivselt seetõttu, et probleemid on tema enda ühiskonnas.
  • Ajad on muutunud: me saame meeste kohta öelda seda, mida möödunud sajandil öeldi ainult naiste kohta.
  • Mõelgem kasvõi sellele, millisesse positsiooni on rahvasuus sattunud ämm: talle omistatakse selliseid iseloomujooni nagu kadedus, õelus, enda maksma panemine, noorema naise tõrjumine. Kui me aga mõtleme sellele, et traditsioonilises pulmas andis ämm rituaalselt oma kulbi ja põlle üle miniale, siis nõnda ta andis tegelikult terve külarahva ees tunnistust, et tõmbab oma mõjuala koomale.
Võib-olla on see toores ja jõhker folkloor põhjustanud ka seda, et paljud naised on oma sisimas otsustanud: aga selline ämm ma kindlasti ei ole. Praegu, ükskõik kui palju on perekondades vahetatud naisi ja mehi, ämm ja minia on tihti jäänud parimateks sõpradeks ja toetavad teineteist.
  • Tegelikult me isegi ei tea, kuidas vananemine käib. Juba nõukogude sõjameditsiin, mida ka humanitaar omal ajal ülikoolis pidi õppima, algas vanusega 25-26 ja lõppes 50aastastega. Mis edasi, sellest ei räägitud. Väga paljude probleemiks on teadmatus, kuidas vananetakse, mis ees ootab. Seal on kindlasti alateadlikult ka segadust ja hirmu.
  • Teine asi on üldistamine: pensionärid üldistatakse nimetuks ühetaoliseks massiks. Ma tulin just Valge Vennaskonna kogunemiselt, mis toimub üle 3000 meetri kõrgusel mägedes. Üles mäkke tuli minna toidu, seljakoti, telgi ja muu tarvilikuga, ja ma olin rabatud, kui nägin tee ääres eakaid inimesi, kes puhkasid kahe kepi najal. Väga palju sõltub inimese enda pealehakkamisest. Sa võid olla väga vilets, aga võid jätkata isegi väljakutsuvamat eluviisi kui noored seda teevad. Mõtlesin sellele mitu korda, vaadates väga vanu inimesi vee järele minemas ja üldse ringi liikumas.
  • Eri ajastud annavad vanaduse kohta erisuguseid kogemusi. Nõukogude ajal võis vanadus olla verivaene ja piinav, osa pidi äraelamiseks surmani töötama. Mäletan samuti oma välitöid miljonärkolhoosides 1980. aastate alguses – sealsete kolhoosnike pensionid olid noore teadlase palgast ligikaudu poole kõrgemad. Selles olukorras sa ei mõtle, et kõik saadetakse ühe seaduse järgi 55–60aastaselt pensionile.
Nn puhta töö tegijatel oli edaspidi täispalgaga erialal töötamine piiratud kahe kuuga aastas. Seega ilmusid töötubadesse äkitselt legendaarsed isikud ja kogu õhustik muutus, põlvkonnad sidestusid, aga ka eristusid.
  • Mulle andsid need välitööd muidki mõtlemapanevaid kogemusi. Kirjanduspreemiat väljaandvas Vilde kolhoosis näiteks: missugusesse majja sa ka sisenesid, inimesed olid läbi lugenud kogu värske ilukirjanduse ja soovisid sel teemal arutleda. Neil oli uhkusega näidata ka vanu trükiseid, ajalooraamatuid, Vabadussõja ajalugusid, nad võisid olla Wuolijoe austajad, uhked Kalju Saabri üle või puudutatud Madde Kalda äsjasest romaanist. Nad olid lähemas mõisas käinud parimatel klassikalise muusika kontsertidel. Küll on kahju, et tookord oli salvestamiseks vähe linti (ausalt üteldes sai sedagi vahel kingituseks või laenuks perest, kuhu läksin küsitlema). Nende arutlused, nn rohujuure kirjanduskriitika oleks äge uurimisallikas.
  • Kui ollakse sunnitud töölt lahkuma 55-60aastaselt, siis – kuna ei töötata ametlikult – ei toeta ka institutsioonid. Aastaid tagasi kultuurkapitali komisjonis olles pidin selgitama, kes on Ants Viires ja miks ta on eesti etnograafia alussammas, miks oleks vaja toetada Viirese tegevust. Siis öeldi mulle: me ei saa teda toetada, sest tal pole töökohta.
Sa oled ära lõigatud ja kogu lugu. Kui isegi sellised fondid nagu Kultuurkapital ei tohi toetada, siis – mida teha?
Ka niisugused juhtumid loovad halva perspektiivi, nagu juhtus Jaan Einastoga, kes saadeti ülikoolist ära. Tõravere võttis ta palgale. Millised avastused on selletõttu tegemata jäänud, et me ei hinda akumuleerunud teadmist?
  • Ja üldse need haigused... Äkitselt on nii, et kolleeg või kunagine kolleeg ei ole enam võimeline teistega endisel moel kaasa mõtlema, ta ei tule enam järele. Me kogeme seda ka oma eakaaslaste ja sõprade puhul. See tähendab, et suhtlemisring kitseneb.
  • Ja jällegi tuleb öelda, et tänapäeval on vanad inimesed väga õnnelikud. On nutitelefonid, Skype, arvutid ja kõik muu. Sõprusring püsib kauem koos, on võimalik leida ka uusi sõpru ja ennast arendada, kuna saadakse kellegagi vähemalt veebi kaudu kokku, kuuldakse kellegi häält.
  • Mäletamatute aegade taga on mitmed ühiskonnast välja arvamise võtted. Mõtleme jaapanlaste peale: seesama püha Fuji mägi, kuhu eakad inimesed lähevad surema, kui nad leiavad, et nad on liiga vanad ja teistele koormaks.
  • Halastuse poolt – ma arvan küll, et see on ka rahvusvaheline motiiv, aga ikkagi – väljendab üks vana eesti rahvajutt. Ajad on rasked, üldse ei ole süüa ja poeg hakkab oma isa ära viima. Üsna jaapanipärane motiiv ja tuntud tegelikult kõigi rahvaste seas. Ja siis sel teekonnal äkitselt – nad ajavad tee peal juttu – keerab poeg oma saani ümber ja viib isa koju tagasi, leides, et küll kuidagi ikka saab, kuskilt ikka leiab suutäie, mida jagada.
Kuna need lood on olemas ja väga tõsises toonis, siis see ei ole ainult didaktika, see on ikkagi ka praktika: inimesed võtsid end kokku ja jagasid seda, mis neil oli.
  • Mis puudutab ütlemist, et vana olgu vait ja sant seisku paigal, siis küsimus on ilmselt selles, et kas sa annad vanas eas oma volitused ära ja lased noortel otsustada või sa nurised nurgas ja kritiseerid igat asja, eriti kui sa elad samas majapidamises. See ütlus nõuab ka noortele õigust midagi arendada.
  • Minule on eesti kirjandusest samuti väga sügava mulje jätnud Gailit. Ta on osanud avada nii elu ilu, valu kui ka õudust. Ükskõik, kas need on tema novellilaastukesed või romaanid.
  • [Tiina Ann Kirss:] Kui mu tütred lugesid "Tõe ja õiguse" esimest osa, tulid nad minult küsima: kuidas oleks läinud Krõõda elu, kui Andres oleks natukenegi teda aidanud? See trotslik läve kõrgeks ehitamine ja nii jätmine! See lihtsalt rabas mu tütreid. [---]
[MAre Kõiva:] Kui Tiina rääkis oma tütarde küsimusest Vargamäe Andrese kohta, siis traditsioonid võivad olla kohutavad: sa võid olla nende käes vangis ega saa aru, mis on valesti. Sest Andres on ju heakskiidetud peremehetüüp: ta oli töökas, jumalakartlik, ta ei mänginud ega teinud lollusi, või kui tegi, siis ainult vastulollusena. Aga oli traditsioon: maja oli selline ja pidi selline olema, soorollid olid sellised... alles siis, kui ta midagi kaotas, sai ta aru, et on valesti teinud. Meid kasvatatakse traditsiooni sees ja see on suur inimene, kes suudab neid murda.
Võib-olla viimase poolesaja aasta eelis on see, et väga palju on liikunud üldise humaansuse suunas.
  • Näitasin kolleegile oma keskkooliaegse üürikorterikaaslase kirja, lihtsalt niisama, kiusu pärast, kui mu noor kolleeg oli öelnud, et ainult noored kasutavad emotikone. Kirja autor on vanem daam, tema poeg on tsiklimees, talle meeldib, kui tema koju saabub tsiklimeeste jõuk ja ta on nii õnnelik, et tema poeg leidis endale tsiklinaise, kellega neil on ühine huvi. Ma olen aru saanud, et peale selle, et ta on suurepärane lillearetaja, on temast saanud, nagu ta ise ütleb, tsiklimamma.
Näitasin emotikonidega varustatud kirja oma noorele kolleegile ja küsisin, kellelt see kiri pärineb. Ta muidugi ei suutnud ära arvata, et tegemist on lubamatult kõrges vanuses provintsinaisega.
  • Mulle tundub, et alates 90ndatest on värvikamaks muutunud nii arhitektuur kui ka inimesed ja inimsuhted. See palett on väga avar. Kõik sõltub sellest, milline on põlvkond keskmiselt. Kardan, et minu eakaaslased surevad varem elupõletamise tõttu nooruses. Mida rohkem on ühes põlvkonnas erinevaid inimesi ja suhtumisi, seda parem.


  • Hindamisaruandes oli meile ette seatud selline sõnastus, et me polnud valmis vastama ühiskondliku mõjukuse küsimusele vajaliku selgusega. Tegelikult humanitaarteaduste mõju on suur. Me oleme nähtavad ja rakendatud kooliõpetusest seadusandluseni, mistõttu mulle tundus lausa kummastav selline madalavõitu hinnang. Bruno liini jätkates: kohtusin äsja Sloveenias meditsiinialase tippkeskuse juhiga, kes kahtles humanitaarteadlaste vajalikkuses. Püüdsin asja selgitada näite abil. Sa lähed I maailmasõja lõppu tähistavale kontserdile. Kuidas sa saaksid kontserdile minna, kui humanitaare ei oleks? Mitte ainult pillimängijaid, keda võib-olla igasugune võim endale siiski lubaks, kuid kui poleks neid, kes uuriksid I maailmasõja aegset muusikat, maailmasõja mõju heliloojatele ja loomingule...
  • Jah, kas mingite protsesside mõtestamine oleks üldse võimalik ilma humanitaarteadlase sekkumiseta? Ühiskond, kus humanitaarteadlasi poleks, oleks ju mittehumanistlik ühiskond.
  • Rahvapäraste uskumuste, rahvakeele, rahva meele alane uurimistöö toob välja palju tendentse ja üldisi mudeleid. Küsimus on, mida me sellest ühiskonnale tagasi anname. Arvan, et ühiskond vajab kõige rohkem selliseid raamatuid, mis räägivad lihtsalt asjade olemusest, arengujoontest ja tulemustest.
  • Meie probleem on selles, et teadlasena sõltume Euroopa grandisüsteemi võimust. See sunnib peale teatud teemad, mis võivad teadlast frustreerida ja viivad teadmiste akumuleerumiselt ja järjepidevuselt hoopis katkestusteni. Uued programmid määravad uued rõhuasetused ja nii on teadlane sunnitud teemat vahetama ka siis, kui see ei ole sisuliselt põhjendatud. Kui kuulutatakse välja „Horisont 2020“ või midagi muud, tekivad uued ettesõnastatud teemad. Humanitaarteadlased on sageli sunnitud vaatama, kuhu end paigutada uue trendi kontekstis. Me oleme selles märkimisväärselt nutikad, suutes hoida püsivad uurimisteemad alles ja sisse tuua ka väga vajalikke innovatsioone.
  • Või kui ma võtan näite omaenda uurimisteemast, siis aeg-ajalt tuleb anda seletusi nõidade ja selgeltnägijate kohta. Missugused on selle nähtuse piirid ja kuidas seda selgitatakse. Kas ennustus tõepoolest läheb täide või kas vanarahvas oskas ära tunda, et inimene on haige.
  • Kohtumiste ja loengute käigus ükskõik millise auditooriumi ees, alates õpilastest kuni kultuuritöötajateni välja, küsitakse teinekord väga ootamatu nurga alt: mis on maskeerimise sügavam tähendus, miks me vahetame rõivaid, miks me vahetame sugu, miks meil on vaja maski kanda? Ja kas tänapäevast sõjaväe kaitsevärvust on võimalik ühendada vanaaegse maskeerimisega.
  • Mulle endale on pakkunud tõelist pinget loengud teise ettevalmistusega auditooriumidele, näiteks füüsikutele või botaanikutele. Sellisel juhul olen sunnitud enne hästi läbi mõtlema mitte ainult oma keeleregistrid ja sõnumi, vaid ka selle, kui palju läheb vaja taustainformatsiooni. Ausalt öeldes on sellised loengud väga valgustavad: saan aru, kus ei suuda üldse mitte midagi selgeks teha ja kus siiski tekib äkitselt dialoog või kas on võimalik dialoogini jõuda.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel