Kratt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kristjan Raud, "Kratt-Viija" (1927)

Kratt on Eesti mütoloogias maagiline analoogrobot, enamasti loodud varanduse kokkuvedamise otstarbel.

Proosa[muuda]

  • [Hans:] "Mul on täna hea päev olnud. Kuula! Eks parun kutsus hommikul minu ja aidamehe enda juurde ning küsis, et miks aidas nii vähe vilja on. No eks seal ole vähe muidugi, jumal, ma olen ise näinud, kuidas vahel oma kümme kratti korraga ametis on, ime, et päris lagedaks pole tehtud seda vaest aita. Oskar siis seletas härrale, et need on hiired, erilised suured Eestimaa hiired, keda on sel sügisel kole palju ja kes on hirmus näljased. Tulevad põldudelt majadesse ja söövad mis jaksavad. Parun oli pahane ja küsis, et kas siis hiirte vastu mingit rohtu ei leia. Ja vat siis mul turgatas ja ma ütlesin, et miks ei, andku härra mulle ainult natuke raha ja ma ostan talle kassi! Aida-Oskar läks näost valgeks, nii kahju oli tal, et tema selle mõtte peale ei tulnud, muidu on ta ju küll esimene mees varastama ja härrat petma. Aga parunil oli hea meel, andis mulle mitu hõberaha ja käskis kassi veel täna õhtul aita toimetada. Näh, nüüd viingi ühte. Härra saab rõõmustama!"
"Kust sa selle kassi siis võtsid?" päris rehepapp.
"Eks Nõia-Ella juurest püüdsin! Seal ju hulgub teisi karjakaupa," seletas Hans. "Täna oli tõesti hea päev – peotäis hõbedat mitte millegi eest! Aida-Oskar oli nii vihane, et läks joonelt kõrtsi." (lk 7)
  • [Aida-Oskar:] "Leivast redeli tegemine on väga hea asi krattide küpsetamiseks, varem ma lasin neil sõelaga vett kanda, aga see on tüütu, võtab liiga kaua aega, enne kui kratt aru saab, et tema töö vilja ei kanna. Ja pealegi on ta ise märg, ajab põlema süttides tossu ja haiseb nagu kõrbev sitt. Las talitab leivakese kallal ja meisterdab redelit. Ma söön supi ära, siis lähen vaatan kuuri alla – õhtul tarvis uus kratt teha, tuleb õiged jupid valmis otsida ja kokku panna."
Aidamehe lapsed sõid kiiruga suud tühjaks, ütlesid aitäh ja kiirustasid õue vaatama, kuidas rikki läinud kratt oma elu viimase tööga – leivast redeli ehitamisega – hakkama ei saa ning seetõttu kõrbeb. Lastele meeldis see väga. Leiva kallal mässav kratt nägi hästi naljakas välja, ta silmad läikisid kollaselt ja saba tõmbles imelikult. Raugematu kangekaelsusega üritas ta süljega segatud leivalödist redelit kokku mätsida, kuid loomulikult lagunes see liivalossike kohe laiali. Lapsed irvitasid, kratt krigistas hambaid. Juba kerkis temast õrna suitsu, vöö kohal, kimpu seotud saunavihtade sees oli näha vist isegi juba midagi punakat. Jah, leek lahvatas. Kratt hakkas ulguma ja kraapis endale maast märga muda peale, et tuld summutada, kuid kuna ta jätkas samal ajal peremehe käsu kohaselt leivaredeliga jahmerdamist, polnud kustutustööst palju tulu. Juba põles ka krati pea. Nüüd alles jättis elukas oma töö, vehkis hädas olles kätega nagu veskitiibadega ja tõusis kräunudes lendu. Õhus sai tuli õige hoo. Üleni leegitsev kratt lendas mõnisada meetrit ja kukkus siis põllule, kus ta vaikselt lõpuni põles, nii et isegi tuhka alles ei jäänud. (lk 19)


Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel