Rehepapp (Kivirähk)

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Rehepapp ehk November)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Rehepapp ehk november" on Andrus Kivirähu 2000. aastal kirjastuses Varrak ilmunud romaan. 2006, 2010, 2016, 2020 ja 2021 ilmusid teose kordustrükid. Tsitaadid on võetud 2006. aasta kordustrükist.

1. november[muuda]

  • "Ära tapsid mõisas!" kirus ta. “Minu ainsa sulase tapsid ära." (lk. 3)
  • "Kurat! Kuradi mõis! Et katk neid õgiks, sead sellised!" (lk. 3)
  • "Jälle on mõis ohvri nõudnud," pomises nurgast üleaedse talu vigane vanaema, kes oli samuti kohale komberdanud. (lk. 4)
  • "Mõis on see neetud hädaorg!" (lk. 4)
  • "Pole siis tarvis seal õgimas käia, kui ta hädaorg on!" vastas rehepapp. "Piiri peab pidama, mitte labidaga suhu ajama. Ma olen näinud küll, mis te seal mõisa sahvris teete. Nagu poleks elu aeg palakestki alla saanud, kõik muudkui suhu! Mida sa, lambapea, siis sõid?" (lk. 4)
  • "Sina sööks vist sitta ka, kui seda tasuta saaks!" (lk. 4)
  • "Nemad võivad oma asju hoida, kus tahavad, see on nende mõis ja nende sahver, ega sina pea sellepärast veel kõike suhu toppima!" rääkis rehepapp. "Küll sa oled ikka loll! Päris õige oleks jah, kui va vikatimees sulle kohe praegu järele tuleks ja jalust ära viiks. Saaks risust lahti." (lk. 5)
  • "Ega juhm pea anna õigust laiselda." (lk. 5)
  • "No käia ju võib, miks mitte!" kostis rehepapp vastu. “Aga piiri tuleb pidada... Vanad inimesed, milleks neile nii palju träni." (lk. 6)
  • "Noh, nendest pole üldse mõtet rääkida, nad varastaksid sipelgapesast okkad ka ära, kui saaks!" lõi kratt Joosep käega. "Ega nemad üldse mujal enam ei elagi kui võõrastes aitades. Siin sinu omas käisid kah ükspäev." (lk. 6)
  • "Aida-Oskar läks näost valgeks, nii kahju oli tal, et tema selle mõtte peale ei tulnud, muidu on ta ju küll esimene mees varastama ja härrat petma." (lk. 7)
  • "See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi," ütles ta [kubjas Hans]. "Loll pea on ikka hull asi küll. Ega näppamisega ei saa pööraseks minna. Ma vaatan, meil see Aida-Oskar ka – vahel ikka kohe imesta inimese ahnust." (lk. 8)
  • Alati tuli valvel olla, et keegi su vara minema ei tassiks, ainult eemal helendava mõisahäärberi rahvas oli loll ega tundnud krati- ja puugivastaseid vigureid, mistõttu neid ka halastamatult rööviti. (lk. 8)

2. november[muuda]

  • "See on väga kallis ja hea kleit!" kinnitas Luise. "Ja peaaegu et viimane. Ma olen parunessi kirstud ja kohvrid kõik mitu korda läbi otsinud, aga pole enam midagi võtta, kõik, mis oli, on juba minu käes. Vahel on mul prouast lausa kahju, vaeseke on ju pime ja voodihaige, ajab teinekord endale kohvi peale – mul pole talle uut öösärkigi selga panna! Kõrgest soost küll, aga elab nagu vallasant. Ükskord läks süda nii haledaks, et tõin ühe enda oma." "Sinu oma... eks need sinu omad olegi ju tegelikult tema omad," märkis Liina. (lk. 10)
  • ega nii loll polnud keegi, et läheks kalli asjaga rahva ette! Siis oleks uhke kulin sama hästi kui peldikus, küll keegi küüned taha saaks ja varanduse pihta paneks! (lk. 11)
  • "Ei, ta ei ole ülbe, aga ta on väga isepäine, tema kohe ei talu mõisa nimegi," seletas Liina. "Ja kes härraste juures tööl käib, nagu kubjas või kilter – need on tema arvates hullemad kui metsloomad!" (lk. 12)
  • Vana Räägu Rein ei käinud tõesti mitte iialgi mõisas vargil ega lubanud oma perelgi parunitelt suutäit leiba või killukest küttepuud näpata. Küll ei pannud ta kätt ette, kui keegi läks moonatretile mõne naabri aita või sahvrisse. "Need on omad inimesed, mitte mingid saksa parunid!" rääkis ta. “Neilt võib võtta. Aga seda härraste värki mina ei seedi. Mõisa sahvrist näpatud liha ei lähe mul kurgust allagi!" Ükskord oli Liina püüdnud isale seletada, et kuna teised talud hangivad oma moona just mõisast ning Räägu Reinu kratid krabavad jällegi teistelt taludelt, siis jõuab mõisa kraam ikkagi ka Reinu lauale. Aga selle jutu peale vihastas Rein nii hirmsasti, et ajas tütre toast välja ning jättis ilma lõunasöögita. (lk. 12)
  • Põhiliselt huvitas esivanemaid see, kas nende poolt eluajal kokku kogutud vara on ikka kenasti alles ning kindlas kohas. (lk. 13)
  • "Kuradi mõisamehed, et nad kõngeks! Pole neil au ega häbi, algul lakuvad sakste perstet ja siis tulevad vaese mehe viimast varanatukest näppama! Sitapead!"[Räägu Rein] (lk. 14)
  • kõneles Imbi laulvalt, samal ajal kui Ärni mudis käes kartulikotti, mis tal alati ühes oli – ehk on midagi ripakil, siis saab kohe sisse susata! (lk. 15)

3. november[muuda]

  • "Oh, ära uhkusta midagi!" kostis kratt veidi puudutatult. "Ikka väga palju on selliseid inimesi, kes kratile alla jäävad ja oma hingekese kaotavad." (lk. 17)
  • Aidamehe lapsed sõid kiiruga suud tühjaks, ütlesid aitäh ja kiirustasid õue vaatama, kuidas rikki läinud kratt oma elu viimase tööga – leivast redeli ehitamisega – hakkama ei saa ning seetõttu kõrbeb. Lastele meeldis see väga. (lk. 19)
  • "Sa ei oska kratti pidada," kostis rehepapp. "Mis sa ruunad neist! Ma vahel õhtul vaatan, kuidas sinu tare justkui pritsib tuld – iga natukese aja pärast lendab kratt uuele tretile! Sihuke mahv ajab iseenesest mõista looma lolliks. Kuhu sa selle kõik paned, mis ta sulle kokku varastab?" "Näpuotsaga toob vahel ühte-teist, see pisku pole kõneväärtki!" õhkas aidamees. "Lastele tsipake maiust, ei enamat! Kas ma siis näljasurma piiril vaaguks, kui kratid mulle kulda kokku kannaksid!" "Vaata, missugune sa oled, paks kui siga, ja sina tuled mulle näljast rääkima!" pahandas rehepapp. (lk. 20)
  • "Võtmed – see ju ongi võim! Vanamees saab süüagi ainult sinu armust!" kostis rehepapp. (lk. 21)
  • "Vahel mõtlen, et kuidas saab keegi nii loll olla nagu Vanakurat. Nii loll. Aga näe, saab. Miski pole siin ilmas võimatu. Jah, jumala kätetöö on imekspandav..." [Aida-Oskar] (lk. 23)

4. november[muuda]

  • "Mis sa seal kirikus küll käid, ei saa mina aru," imestas kratt Joosep ahju pealt. "Mis sul selle jumalaga asja! Käid muudkui palumas, aga mis ta sulle selle palumise peale andnud on? Vaata kui hea on Vanakuradiga kaupa teha – sina annad talle verd, tema jälle vastutasuks seda, mida sulle kõige kibedamalt tarvis läheb, pole seal mingit palumist ega lunimist, asjalik täitsameeste äri!" "Kirikus näeb teisi inimesi," vastas rehepapp. “Ja ära sa arva, et Jeesusel miskit võimu pole! Mõne asja puhul on kirikukraam väga hea! Kirikust varastatud küünlaga on näiteks väga hea tonte ja mumme peksta, kui nad kallale peaks kippuma. Mul on üks küünal alati saapasääres, kui ma pimedas õue lähen." (lk. 23–24)
  • "Sa katsu see ilu patta panna ja proovi, kas sihuke supp kõhtu ka täidab!" käras popsieit. "Kui juba saata kratt mõisa vedama, siis las toob tarvilikke asju – vilja, liha, miks mitte ka raha, seda on alati hea maa sisse matta, et keegi jaole ei saaks! Aga kleidinärakas!" (lk. 24)
  • Tegemist polnud mingi erilise imeteoga, sarnasel kombel käis enamik talurahvast mõisast, kirikhärra majapidamisest või ka teineteiselt näppamas. Muidugi võis ju alati krati saata, kuid see loll loom tõi ainult seda kraami, mida talt telliti. Aga kus sa tead alati nõuda – ütleme, palud kratil muretseda loomaliha ja ta muretsebki, kuid jätab võtmata sealsamas kõrval vedeleva imehea pekitüki! Kindlam oli ikka ise minna, vaadata, uurida ja tuua seda, mis isu äratas. (lk. 26)
  • "Kui te sakste teenistuses pole, siis ei tarvitse te mind karta! Mõisnike sabarakke tulebki riisuda! Võtke aga see kuub rahumeeli endale ja otsige püksid kah juurde! Ausa mehe selga istuvad need kindlasti etemini kui mõisapõrsale!" Võõras mees oli küll tegelikult naaberküla kubjas... (lk. 26)
  • Rein tuustis väga hoolikalt läbi kõik kiltri kirstud, vaatas isegi ahju ning igasse mõeldavasse peiduurkasse, kuid ei leidnud midagi. See tegi talle meelehärmi ja kanges vihas läks ta aeda ning poos kiltri kassi üles. "See olgu talle õpetuseks, kuidas ausalt mehelt varastada!" ütles ta seejuures valjusti ning lahkus päris avalikult kiltri hoovist, viitsimata enam võlupudruga jännata. (lk. 27)
  • Ning ei antud sel õhtul rahu kiltri kratile – mitu ja mitu korda pidi ta lendu tõusma, et äravarastatu asemele uued asjad muretseda, üht-teist lisakski tuua ja sel kombel veidigi kiltri hingevaeva ning viha leevendada. (lk. 29)

5. november[muuda]

  • "Mul oli kangesti hea meel, sest Vanapaganat olin ma mitu korda petnud ja igatpidi lüpsnud, mõtlesin, et küll vana mulle kodutee kätte näitab, kui ma talle midagi õige head luban, pärast aga lakkugu panni!" [Muna-Ott] (lk. 31)
  • "Eks ma kandsin kogu aeg tasapisi head-paremat kõrvale ja matsin kindlatesse peidupaikadesse maha, kust keegi enam iial midagi üles ei leia." [Muna-Ott] (lk. 33)
  • "Sa ju tuled just Vanakuradi teenistusest ja tahad end nüüd kirikusse kaubelda!" "No mis siis?" kehitas Ott õlgu. "Töö on töö ja peremees on peremees." (lk. 33)
  • "Mina jään alati mõtlema ja kahtlema, ja nagu häbi on ka nii jubedasti varastada, ja nii kaua kuni ma kõhklen, teeb aidamees puhta töö ja mina vaatan lolli näoga pealt," rääkis Hans kurvalt. "Aga mis parata, olen juba kord selline. Ei oska elada." (lk. 34)
  • "Mina ei tea kupja ja aidamehe asjadest midagi ning härra sahvris olen ma sind ennastki näinud kahe suupoolega saia õgimas." [kilter] (lk. 35)

6. november[muuda]

  • "Kurat pidas pussu hingeks, haaras hammaste vahele ja tassis peeretuse põrgusse. Aga õige hingeke jõudis paradiisi ja koputab praegu Peetruse uksele." [rehepapp] (lk. 42)

7. november[muuda]

  • Räägu Rein ei käinud muidu kunagi mõisateenrite juures ja nende söögilaua taga polnud ta veel iial pidanud kohaseks, istuda, kuid tühi kõht andis talle nõu sedapuhku oma kangus unustada. (lk. 47)

8. november[muuda]

  • "Ristiinimese kohus on teist ristiinimest viimsele teekonnale saata!" "Ja tema peielauas õgida! Kasi tööle!" (lk. 49)

9. november[muuda]

  • "Sest olgu leivaisaks Vanapagan või kirikhärra – õige mees on ikka omadega mäel!" (lk. 57)
  • "Kohe, kohe!" kiitis kõrtsmik, lahjendas viina salaja veega, et rohkem tulu saada, ja viis lahkelt naeratades pudeli lauale. (lk. 58)
  • Aga Jumal ei teinud sulase palvetest tuhkagi välja, sest temagi oli kohaomanik ja jõukas mees, mis tal kehviku kurtmistest! (lk. 59)
  • "Sellest ei jätku kahelegi, mis siis veel kolmest rääkida!" [Ärni] (lk. 60)

10. november[muuda]

  • “Ei, ole nüüd, hull, kes see omaküla rahvast kägistab!" noomis rehepapp kratti. (lk. 64)

11. november[muuda]

  • "Ega loom inimese vastu ei saa!" rääkis ta ja naeris. "Loomad on ikka väga lollid! Aga inimene on loodud jumala sarnaseks, nagu ütles õpetaja Moosel!" (lk. 74)

12. november[muuda]

  • "Need on kõigi eestlaste omad, sest me elame Eestimaal ja kõik, mis siin leidub, on meie oma!" [Ints] (lk. 75–76)
  • "Kas mina olen ihne!" karjus tulivihane aidamees. "Külarahvas, tulge tunnistajateks, kas mina olen ihne! Olen ma iial oma küla inimestele siga mänginud ja mõisa vilja keelanud? Vooridena lasen seda ära viia! Aga seda ma ütlen küll, et igasugu laia ilma hilpharakaid mina ära toita ei kavatse. Kust kandist sa õieti oled, röövel?" (lk. 78)

13. november[muuda]

  • Ta oli tige nagu nõeluss, sest aimdus ütles talle, et Imbi ja Ärni on tema aias toime pannud ilgeid nurjatusi, ning haudunud natuke aega kõige kurjemaid kättemaksumõtteid, asus ta mööda lumes selgesti näha olevat teerada vanainimesi jälitama. (lk. 81)
  • "Hästi tehtud!" kiitis ta omaette pobisedes Imbit ja Ärnit. "Nüüd on minu ülesanne see lehm neilt veel enne koju jõudmist kätte saada." (lk. 83)

14. november[muuda]

  • "Nad on munnid," ütles ta iseäranis mõisameeste kohta. [Õuna Endel] (lk. 92)
  • "Kuidas siis teie pool ka läheb?" "Mis ta, pask, läheb," vastas Endel. "Ilge kepp kogu aeg. Pole aega sitalgi käia." (lk. 92)
  • "Tubli eesti mees, mitte mõni mõisnike kintsukraapija! Otsekohene ja aus!" (lk. 94)

15. november[muuda]

  • Kohutav oht, millega nad silmitsi seisid, oli lepitanud kõik omavahelised vaenud ning vimmakiskumised. (lk. 97)

16. november[muuda]

  • "Mistarvis?" imestas siga. "Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska muud peale hakata, kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha!" (lk. 105–106)
  • Naerdi lolli katku, kes oli lasknud ennast tillist tõmmata ning hakanud vandumise ja muu säärasega jändama. (lk. 107)

17 .november[muuda]

  • "Elult tuleb võtta, mis võtta annab," ütles Aida-Oskar. "Iga hetk võib katk sisse karata või miski muu jube tõbi mõrtsukatöö toime panna, ja siis pole enam muud, kui käi hingedepäeval lahjat suppi lürpimas ning vihtle pärast leiges saunas nagu vaene sant." (lk 110–111)
  • "No teeme pealegi!" kiitis Mall oma mehe suurejoonelise mõtte heaks. "Mul on nii hea meel, et me eile katku küüsist pääsesime, et selle tähistamiseks peab tõesti midagi vahvat tegema" "Ja pole midagi vahvamat kui üks tugev vedaja-kratt!" lisas aidamees omalt poolt ning pani oma vana ja väikese krati vankreid teineteise otsa sikutama. (lk. 111)
  • "Kui liiga palju varastada, pole varsti enam kuskilt võtta!" [rehepapp] (lk. 111)

18. november[muuda]

  • "Kas see pole mitte kratt?" küsis rehepapp. "Üks hiiglasuur kratt, kelle on sünnitanud ennekuulmatu ahnus." (lk. 119)

20. november[muuda]

  • Rehepapis süvenes veendumus, et need teised rahvad on väga rumalad. (lk. 131)
  • "Endel pole mõni mõisalibedik, tema ütleb, mida mõtleb, ega susi selja taga." (lk. 133)

23. november[muuda]

  • "Päheõpitud luuletust võib lugeda igaüks ja kellele tahes, kuid oma loodud värsid pühendatakse vaid ühele ainsale inimesele. Seetõttu on nad ülimalt väärtuslikud." [kratt] (lk. 154)

24. november[muuda]

  • "Lätlasel on suu ja tagumik vahetuses, sealt ei tule muud kui sitta." [nõid] (lk. 157)

26. november[muuda]

  • "Ei tea, Jeesust annab ka panna igasugu trikke tegema!" vaidles Ott vastu. "Kõik jumalad on head. Kalevipoeg ja Jeesus ja Vanakurat. Tark mees või nõid pügab neid kõiki." (lk. 172)

27. november[muuda]

  • "Seal käib väga palju inimesi vargil ja minul pole mahti neid takistada!" rääkis ta oma naisele. "Toon parem kogu vilja enda juurde, siin saab silma peal hoida. Mistarvis peavad igasugused sulased ja popsid mõisa aidas möllama ja kottide kaupa head rukist minema tassima? Lihtrahva ahnus ja alatus on läinud ikka üle igasuguse piiri!" (lk. 179)
  • "Ise olete süüdi!" vastas kratt. "Kes see käsib põrgurahvaga asju ajada? See on inimeste endi viga. Arvate, et olete hirmus kavalad ja veate meid alati ninapidi, aga viimaks lähete juba liiga ahneks ja ükskord jääte ikka vahele." (lk. 181)
  • "Nojah, puugi ja krati hädad teid ei huvita," urises kratt. "Nemad peavad teid ainult orjama, aga kui siis selle töö eest õiglast tasu nõuavad – hinge, nii nagu kokku lepitud, siis on pahad pealegi! Te olete vargad! Varastate parunilt, varastate teineteiselt ja varastate põrgult, aga maksta ei taha kunagi!" (lk. 181–182).
  • "Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida." [rehepapp] (lk. 182)
  • "Jah, arvan küll," vastas rehepapp. "Ja parem on olla varas, kes püsib hinges vaid näppamiste najal, kui aus maksja. Näe, Hans ja Minna on maksnud. On neil nüüd hea?" (lk. 182)

28. november[muuda]

  • Imbi ja Ärni matsid enda kulla juba samal päeval sohu ning panid virvatulukese seda valvama. (lk. 188)

29. november[muuda]

  • "Liinast laku oma tatine mokk puhtaks!" kuulutas Rein. "Minu tütar pole mõisakoerte jaoks! Oi, Endel! Sina oled veel see kõige jälgim! Algul teed näo, nagu oleksid õige eesti mees, aga nii kui parun vilistab, nii jooksed, saba sorus! Vedel nagu pask! Käi välja!" (lk. 190–191).