Hingedepäev
Hingedepäev - 2. novembril tähistatav katoliku ja Eesti rahvakalendri püha - ja selle ümber olev pikem ajavahemik hingedeaeg on Eestis traditsiooniliselt olnud aeg, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Selleks valmistuti mitmesuguste kombetalitustega, mis on aegade jooksul muutunud, näiteks 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Proosa
[muuda]- Hermanni tunne oli ju ikkagi surnud; — see oli ju üksnes mehe armastuse — hingedeaeg. (lk 34)
- Rainer Maria Rilke, "Ohverdus", rmt: "Armastusest", tlk Tiiu Relve, LR 23-24/2007
- "Elult tuleb võtta, mis võtta annab," ütles Aida-Oskar. "Iga hetk võib katk sisse karata või miski muu jube tõbi mõrtsukatöö toime panna, ja siis pole enam muud, kui käi hingedepäeval lahjat suppi lürpimas ning vihtle pärast leiges saunas nagu vaene sant."
- Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 110
- Käes on november – aasta pimedaim aeg, hingedeaeg. Mõni päev ei lähegi valgeks, mis sest, et hommik ärkab. Kuidagi ei saa teisiti, kui põletada küünlaid ja vaadata enese sisse, vaadata ka tagasi aegadele, mil inimesed, keda nüüd enam pole, me kõrval kõndisid ja askeldasid.
- Elisabet Reinsalu, "Südamelt ära", ERR/Edasi, 09.11.2020
Luule
[muuda]Kui sügismaru ulub laotuses
ja põlised pöökpuudki painduvad
ürglooduslikus lõõsas rannaroona,
kui öine taevas pime, pilkane
on puudutamas pigimusta maad,
kui kiunub ungas, oigab kivimüür
ja kaugel mägestikus möirgab troll,
siis tean — Sul kaugel eemal mere taga
koos sügisega hingedeaeg käes.
Mu kodusaludes siis huikab mardus
ja toa taga astuskleb külmking.
Siis kodukäija ülal laudsil kolab
ja toitu otsib panipaikadest.
Ning vanas kodumaja seinapalgis
taob kiledasti tuttav toonesepp.
Ta surnud igaviku lõpmatust
nüüd kõigile Su koolnutele mõõdab
kord jälle ajalikeks viivudeks.
- Albert Kivikas, "See on see maa", Lund, 1950, lk 82
