Anti Saar

Anti Saar Kolme Elu proovireisijana Nantes'is

Anti Saar (sündinud 9. mail 1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer.

Teoseid

Proosa

• Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin. (Tallinn, 2006)
• Nemad kaks. (Tallinn, 2008)
• Tekste siledast ruumist. (Tallinn, 2009)
• SOS (tõenäoliselt pikim eestikeelne palindroom, ilmunud Paranoia kirjastuse Olematute raamatute antoloogias)

Lasteraamatud

• Kuidas meil asjad käivad. (Tallinn, 2013)
• Kojamees Urmas. (Tallinn, 2015)
• Juturaamat. (Tallinn, 2016)
• Külaskäik. (Tallinn, 2017)
• Pärt ei oska saltot. (Tallinn, 2017)
• Seisa siin, Pärt!. (Tallinn, 2018)
• Mina, Milda ja meister Michel. (Tallinn, 2018)
• Pärt ja ploomid. (Tallinn, 2018)
• Pärt ja viimane koogitükk. (Tallinn, 2018)
• Pärt läheb uuele ringile. (Tallinn, 2019)

Tõlkeid

• Frédéric Beigbeder. Armastus kestab kolm aastat. Tallinn, 2008
• Fred Vargas. Elus või surnud. Tallinn, 2008
• Henri Loevenbruck. Koperniku sündroom. Tallinn, 2008
• Georges Perec. Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tallinn, 2008
• Philippe Claudel. Brodecki raport. Tallinn, 2010
• Daniel Pennac. Nagu romaan. Tallinn, 2010
• Frédéric Beigbeder. 17,90 €. Tallinn, 2011
• Katrina Kalda. Eesti romaan. Tallinn, 2011
• Fred Vargas. Ei mingit asu. Tallinn, 2011
• Georges Perec. Ruumiliigid. Tallinn, 2011
• Marc Augé. Kohad ja mittekohad. Tallinn, 2012
• Claude Lévi-Strauss. Strukturaalantropoloogia. Valik artikleid. Tallinn, 2012
• Georges Perec. Elu, kasutusjuhend. Tallinn, 2012
• André Breton. Nadja. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, nr 9-10, 2013
• Philippe Pozzo di Borgo. 1+1. Uus hingamine. Tallinn, 2013
• Guy Debord. Vaatemänguühiskond. Tallinn, 2013
• Katrina Kalda. Jumalate aritmeetika. Tallinn, 2013
• Maurice Blanchot. Kirjandus ja õigus surmale. Tallinn, 2014
• Bruno Latour. Me pole kunagi olnud modernsed. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2014
• Gilles Deleuze, Félix Guattari. Mis on filosoofia. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2014
• Marcel Mauss, Essee kingist. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2015

Tsitaate

• Tõepoolest, peame tunnistama, et näiteks tänapäevase GT [Google Translate] toimimismudel sarnaneb professionaalse tõlketegevusega palju rohkem kui too aeglane laskumine puhta tähenduse "keldrikorrusele", millest unistasid masintõlke varased arendajad. Ka uute programmide õppimisprotsess (deep learning) meenutab suuresti inimlapse lingvistilise pädevuse arengut. Meiegi pole oma emakeelt omandanud sõnaraamatu ega grammatikaõpiku abil, vaid katse-eksituse meetodil.
• ... kirjandustekstil on väärtust vaid niivõrd, kui sõnad ei ütle täpselt seda, mida nad ütlevad. Ja isegi kui masina abil on võimalik ühest loomulikust keelest teise üle kanda see, mida sõnad ütlevad, siis kas tuleks masin toime ka selle ülekandmisega, mida nad ei ütle, millest nad vaikivad?
• Ilukirjandust pole vaja, see on otstarbetu tekst. Ja kratt (sest kes see muu üks tõlkeprogramm on?) jääb sellise tekstiga jänni, kuumeneb üle ja läheb pauguga lõhki. Luuletus, see on nagu liivast köis. Ja siit klišee, millele ma meeleldi alla kirjutan: dokumente tõlkigu bürokraadid, filosoofiat filosoofid, luulet luuletajad jne.
• GTs ehk isoleeritud süsteemis mõnd luuletust kahe keele vahel edasi-tagasi peegeldades on tulemuseks entroopia, arusaamatu sõnapudru. Tähenduse loomiseks peab ülekandesse ühest keelest teise panustama vaimset energiat väljastpoolt.

Niisiis, ilukirjanduse tõlkija mitte pelgalt ei dekodeeri etteantud teksti, vaid kirjutab selle omas keeles uuesti. Sedasama teeb ka lugeja: hea kirjandustekst teeb lugemisest aktiivse kogemuse.

• ... ilukirjandus eeldab lugejalt enamasti üldkultuurilist pädevust, kuid on lisaks sellele adresseeritud isiklikule mälule, psühholoogilisele samastumisvõimele, empaatiale, aistilisele erksusele. Kuni masinal sellised võimed puuduvad, kuni ta ei suuda ilukirjandusteksti lugeda, ei suuda ta seda ka tõlkida.
• Halb tõlkija kuuleb etteheidet, et ta pole lähteteksti enne mõttega läbi lugenud, et on tõlkinud sõna sõna, lause lause haaval, lineaarselt, nägemata teksti stereoskoopiliselt.

Praegusele tõlketehnoloogiale võiks ette heita "vastupidist": et ta ei suuda jälgida teksti lineaarset arengut, vaid näeb seda momentvõttes, ruumiliselt. Ja paraku on sellise tõlke tulemus just teksti sisemiste arengute eiramise tõttu lame ja tasapinnaline. Pingutus ja mõnu on protsessuaalsed nähtused, mis on seotud nii kirjutamise, tõlkimise kui ka lugemisega. Võimas masin ei tea neist nähtustest midagi, sest ta ei tea, mis on protsess.

• Masintõlke väljavaatest ilukirjanduse alal. Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat "Tõlkija hääl VIII"

• Iga me päev on täis vihaleajavaid kokkusattumusi. Õigemini, meie igapäev siin ja praegu on ise üksainus suur ja vihaleajav kokkusattumus, mis neelab pööri­sena enam-vähem kõik meie eluavaldused, alates liikumisest ja toitumisest, lõpetades kunstilise eneseväljendusega. See valitseb õhku, mida hingame, sõnumeid, mida vahetame sõpradega, ja poliitikute juttu, mida kuulame õhtustest uudistest. See on mõõdetav ja metafoorina kõikelubav, sel on nimi, see on põhimõtteliselt kodustatav, kuid avaldab kodustamisele vastupanu, on paindlik ja kohanev, jätkusuutlik.
• On üsna selge, et kunstiloomingu retseptsiooni näitus saab olla ainult metanäitus ning eksponeeritavate kujutiste kõrval tuleb meil tähelepanu pöörata paljudele lisaaspektidele, alates kujutise esitusviisist ning lõpetades teose sünni ja eksponeerimise ajalis-ruumiliste tingimustega. Kunstnik või kuraator peab olema üksiti teose suuvooder ja advokaat, kelleta jääks näitus tummaks või väheütlevaks.
• On näitusi, mis võtavad tummaks. On ka näitusi, mis tekitavad häälekat poleemikat. Ja veel on näitusi, kus selgitused ja poleemika on suurelt jaolt ette antud. Heal juhul panevad seesugused edasi mõtlema, oma kultuurikogemust reflekteerima ja jagama.
  • "Tummaks ei võta, aga arutust annab" Sirp, 04.12.2020