Jaapanlased

Proosa

Mulle kipub alati naer peale, kui näen jaapani mehi nende rahvarõivastes. Nende jalad on väikesed ja püksid liibuvad ihule. Ülakeha kattev suurte laiade varrukatega rõivas on samavõrd avar kui alakehakate liibuv. Kui nad riietumise lõpetavad, pannes pähe nõudepesukausitaolise kübara, kasvab imestus selle üle, kuidas nii väikesed jalad seda kõike kanda suudavad! Torka kaks õlekõrt kartuli ühte otsa, pane teise otsa seen, säti see õlekõrtele seisma, ning jaapanlase piirjooned ongi olemas. Rääkige veel Prantsuse kontsadest! Jaapani sandaal on kahe viie tolli kõrguse õhukese puutüki peale asetatud väike lauajupp. See jätab täpipealt sellise mulje, nagu kõnniksid nad kompadel. Need veidrad jalavarjud kinnitatakse jala külge üheainsa ribaga, mis kulgeb suure ja teise varba vahelt läbi, nii et kõndides peab nende kandja jalgu üles-alla liikumise asemel hoopis libistama, et king jalas püsiks. (lk 129)
Minu arvates kannavad jaapanlannad varrukates kõike, isegi südant. Mitte et nad oleksid heitlikud – keegi pole truum, pühendunum, ustavam, püsivam kui jaapanlannad -, aga nad on nii puhtsüdamlikud ja loomulikud, et peaaegu igaüks võiks võimaluse avanedes nende usaldavat südant haavata. (lk 129)
Jaapanlased on hiinlaste otsesed vastandid. Jaapanlased on maailma kõige puhtamad, hiinlased kõige räpasemad inimesed; jaapanlased on alati õnnelikud ja rõõmsad, hiinlased alati pahurad ja mornid; jaapanlased on väga nõtked, hiinlased väga kohmakad, jaapanlastel on vähe pahesid, hiinlastel kogu maailma pahed; lühidalt: jaapanlased on väga meeldivad, hiinlased väga ebameeldivad inimesed. (lk 130)
Jaapanlannad on ainsad naised, keda ma näinud olen, kes võivad põsepuna ja puudrit pruukida, ilma et näeksid välja eemaletõukavad, vaid on selle tõttu hoopis võluvamad. Nad puuderdavad oma nägu ja värvivad alahuulel ainult keskosa, mis annab neile väga ahvatleva välimuse. Huuled näevad välja nagu kaks küpset kirssi. (lk 132)
- Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma". Tõlkinud Riina Jesmin. LR 23–25/2021

Enamiku austerlaste silmis olid "japaneesid", nagu neid siin nimetati, naljakad kollased mehikesed, kelle jumalik ettenägelikkus oli loonud, et nad valmistaksid ilusaid nipsasju ja siidi, peaksid kirsiõite püha, rõõmustaksid eurooplasi ilusate geišadega ning oleksid operettide teemaks.

Onu Anton kirjeldas meile teistsuguseid inimesi, "jaapanlasi", kes olid püüdlikud, virgad, auahned, Ida preislased. Hulk aastaid enne Vene-Jaapani sõda rääkis ta vältimatust konfliktist nende kahe riigi vahel ning oli veendunud, et Jaapan võidab. Ta vihkas tsaristlikku Venemaad ning kuulutas sageli: "Kuigi ma vihkan sõda, löön kaasa, kui Venemaaga sõjaks läheb."

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus". Tõlkinud Viktor Sepp. LR 48-51 (1981), lk 33

Kui minu käest küsitakse, kas muretsen, siis alati vastan, et vaadake, jaapanlased elavad seismiliselt ohtlikus piirkonnas, aga ehitavad pilvelõhkujaid ja üldse ei muretse, vaid hoopis valmistuvad. Ja meil on siin samamoodi: meie elame geopoliitiliselt seismilises piirkonnas ja me ka ei muretse, me valmistume. Aga meil on üks oluline eelis jaapanlaste ees: võid valmistuda palju tahad, maavärinat ära ei hoia. Aga kui valmistud ja oled valmis ennast kaitsma, siis tõenäoliselt hoiad ära selle rünnaku. Ja see on meie selge eelis: geopoliitiliselt seismiline piirkond on ikkagi natuke mõnusam kui lihtsalt seismiline piirkond.
- Kersti Kaljulaid "Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv" Postimees, 4. oktoober 2017 (intervjuu Luksemburgi eesti laste ajalehele Mõnikord)