Uus valitseja Swiderski oli talumatu, jõhker idapreislane, kes peksis töölisi ja rääkis kõigile, et ta õde on abielus paruniga. Meie vahel valitses äge vaen, ma ristisin ta "Siga-Saksaks", ja peagi kasutasid seda nime kõik töölised. Kord pärastlõunal, kui olin üksi kodus, kuulsin lasku ning kohe jooksis kokk kohale. "Jumal appi, Swiderski on maani täis, seisab köögis ja laseb brauningust."
Kõlas teine pauk ja siis veel kolmaski.
Kokk nuttis. "Mis me teeme, armuline proua, jumalapärast, mis me peame tegema?"
"Keegi ei tohi kööki minna. Ma lähen ise tema juurde."
"Ei, ei, ta laseb armulise proua maha."
Ma olin Siga-Saksa peale liiga vihane, et hirmu tunda. Eestoas võtsin kätte ratsapiitsa — mida sellega revolvri vastu teha, seda ma ei arutanud — ja läksin kiiresti kööki. Siga-Saks seisis ukse lähedal, irvitas tobedalt, tõstis suure brauningu ja sihtis mind. Küllap olen kohe surnud, mõtlesin ma, ent siis sähvatas päästev mõte läbi pea: mees on preislane, sõjaväes teeninud, sõjaväe kord on tal veres, ta on liiga purjus, et jagada, kes tema ees seisab. Ma karjusin võimalikult sõjaväelisel toonil: "Parem pool! Ümberpöörd! Sammu marss!"
Ta oli eht Wilhelmi-aegne preislane, nõksatus läbis ta keha, sirgelt marssis ta minust mööda, nagu oleksin veltveebel, ja läks teisest uksest õue. Sõjaväeliste käsklustega ajasin ta üle õue oma tuppa, panin ta seal luku taha. (lk 112)
