Nellie Bly

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nellie Bly 2.jpg
Nellie Bly reisiriietes (1890)
Nellie Bly artiklit illustreerinud joonistus 1887. aastal

Nellie Bly, kodanikunimega Elizabeth Cochrane Seaman (neiuna Elizabeth Jane Cochran; 5. mai 1864 – 27. jaanuar 1922), oli Ameerika ajakirjanik, tööstur ja leiutaja. Eesti keeles on ilmunud tema reisikiri ümbermaailmareisist, mille ta sooritas 14. novembrist 1889 kuni 25. jaanuarini 1890.


"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"[muuda]

Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma". Tõlkinud Riina Jesmin. LR 23–25/2021.


  • Mõnikord on raske öelda, mis nimelt ühe idee sünnitab. Ideed on ajakirjanikuameti põhivara ja üldiselt on need turu kõige raskemini kättesaadavad kaubad, kuid aeg-ajalt neid liigub. (lk 5)
  • Mul on alati varuks meeldiv veendumus, et miski pole võimatu, kui vaid paras jagu energiat õigesse kohta suunata. Kui ma tahan, et midagi tehtaks, ja seda ikka viimasel minutil, ning mulle vastatakse:
"Liiga hilja. Vaevalt seda teha annab", vastan lihtsalt: "Jama! Kui te vähegi tahate, siis saate sellega hakkama. Küsimus on: kas te tahate?"
Ma pole veel näinud meest ega naist, keda seesugune vastus ei ärgitaks tegema kõike, mis tema võimuses. (lk 7)
  • Keegi ei tea tavalise reisikoti mahutavust enne, kui äärmine häda sunnib inimest kogu oma leidlikkust appi võtma, et iga ese kõige väiksemate võimalike mõõtmeteni kokku suruda. Minul õnnestus oma kotti pakkida kaks reisimütsi, kolm loori, sussipaar, täielik kogu tualetitarbeid, kirjutuslauagarnituur, sulepead, pliiatsid ja kirjapaber, juuksenõelad, nõelad ja niit, hommikumantel, tennisejakk, väike plasku ja joogitops, mitu komplekti aluspesu, terve hulk taskurätikuid ja puhtaid rüüse ning kõige suurema ja jäigema esemena purk koldkreemi, mis pidi hoidma mu näonahka pakatamast mitmesugustes ilmastikutingimustes, millega pidin kokku puutuma.
See koldkreemipurk oli mu hukatus. Näis, et see hõivab kotis rohkem ruumi kui miski muu ja satub alati just sellisesse kohta, kus takistab mul kotti sulgemast. Käe peal oli mul siidist vihmamantel, ainus varustus vihmase ilma puhuks. Tagantjäreletarkus ütles, et võtsin kaasa pigem liiga palju kui liiga vähe kraami. (lk 9–10)
  • Ilmneb, et kui reisitakse vaid reisimise, mitte kaasreisijatele mulje avaldamise pärast, on pagasiprobleem väga lihtne. Vaid ühel korral – Hongkongis, kus mind kutsuti ametlikule õhtusöögile – kahetsesin, et mul õhtukleiti kaasas polnud, kuid sellest õhtusöögist ilmajäämine oli tühiasi võrreldes kogu selle vastutuse ja murega, millest pääsesin tänu sellele, et mul polnud vaja terve hulga kohvrite ja kastide eest hoolt kanda. (lk 10)
  • Muidugi tahtsin ma reisile minna, kuid mõtlesin laisalt, et kui mõni neist headest inimestest, kes viidavad nii palju aega lennumasinate leiutamisega, pühendaksid vaid veidigi sellestsamast energiast säärase süsteemi arendamisele, kus laevad ja rongid väljuvad alati keskpäeval või hiljem, oleks neist kannatavale inimkonnale rohkem kasu. (lk 11)
  • Mulle näidati Westminster Abbeyt ja parlamendihoonet, samuti Thamesi, millest me üle sõitsime. Vaatasin Londonit otsekui linnulennult. Paljud välismaalased on heitnud niisama pealiskaudse pilgu Ameerikale, läinud koju ja kirjutanud raamatuid Ameerikast, ameeriklastest ja nende kommetest. (lk 21)
  • Tervise säilitamiseks pole midagi paremat korralikust kõhutäiest. (lk 22)
  • Kuid monsieur Verne'i kabinetis seistes olin üllatusest keeletu. Ta avas võreakna, toa ainsa akna, ja madame Verne, kes meie kannul sisse ruttas, läitis madala kaminasimsi kohale kinnitatud gaasilambi. Tuba oli tilluke; isegi minu väike kodune urg on peaaegu niisama suur. Samuti oli see väga tagasihoidlik ja lage. Akna all seisis lameda plaadiga kirjutuslaud. Tavapärased lademed, mis enamikul kirjandusega tegelejatest lauda täidavad, puudusid lausa silmatorkavalt ja prügikorvis, mis ajab tavaliselt suisa üle toodangust, mida tihti oma kõige andekamaks tööks peetakse, oli sedapuhku vaid mõni paberitükk. Laual oli väike kabe patakas valget paberit, ilmselt mõõdus 8x10. See oli osa käsikirjast, mille kallal monsieur Verne parasjagu töötas. Võtsin käsikirja innukalt vastu, kui ta selle mulle ulatas, ja vaadates puhast kirjatehnikat, õigupoolest nii puhast, et kui ma poleks teadnud, et tegemist on proosaga, oleksin arvanud, et see on luuletaja töö, olin selle prantsuse kirjaniku äärmisest korralikkusest tohutus vaimustuses.
Mitmes kohas oli kirjapandu väga tõhusalt maha kriipsutatud, kuid ridade vahele polnud midagi kirjutatud, mis jättis mulje, et monsieur Verne parandas oma tööd alati nii, et eemaldas ülearuse, kuid ei lisanud iial midagi.
Käsikirjaga jagasid lauda vaid tindipott ja sulepea. Toas oli üksainus tool ja see seisis laua taga. Peale nende oli nurgas veel vaid lai madal kušett ja siin, selles kasinalt sisustatud toas, on Jules Verne kirjutanud teosed, mis on ta igaveseks ajaks kuulsaks teinud. (lk 31–32)
  • Maailmas on ajaviitmiseks Calais'st meeldivamaid paiku. Ma kõndisin mööda kaid ja silmitsesin tuletorni, mis on kuuldavasti üks maailma täiuslikemaid ja heidab valgust kaugemale kui ükski teine. Selle pöörlev tuli heidab pikki kiiri, mis näivad meie pea kohal nii lähedal olevat, et ma tabasin end pihtasaamise vältimiseks kõrvale põikamas. See oli muidugi puhtalt minu ettekujutus, sest kiired pole kaugeltki maapinna lähedal, vaid laotuvad maapinna ja taeva vahele otsekui poolelioleva vaheseina latid. Ma juurdlen, kas Calais' elanikud on kunagi kuud ja tähti näinud. (lk 35)
  • Aeg-ajalt korraldati tekil tantsupidu kõige hullema muusika saatel, mida mul on iial olnud õnnetus kuulda. Ansambli liikmed pesid ka nõusid ja ehkki ma ei süüdista reisijaid, kes alati kadusid, kui muusikud (?) välja ilmusid, oli mul ikkagi viimastest kahju; oli ühtaegu naeruväärne ja liigutav, et neilt nõuti kahe nii kokkusobimatu kunsti harrastamist! Üks ohvitser ütles mulle, et ansamblit, mis neil varem oli, sunniti tekke küürima ja nende käed muutusid tööst nii koredaks, et nad ei saanud enam muusikute rolli täita, sestap nad vallandati ja uutest ansambliliikmetest tehti tekiküürijate asemel nõudepesijad. (lk 50)
  • Järgmisel hommikul ärkasin varem kui tavaliselt, nii väga tahtsin ma näha kuulsat Suessi kanalit. Tekile rutanud, nägin, et me sõidame pealtnäha läbi hiiglasuure kraavi, mida kummaltki poolt ääristab kõrge liivakallas. Näis, nagu me ei liigukski õieti, ja selle tõttu tajusime palavust väga teravalt. Öeldakse, et seaduse järgi ei tohi ükski laev läbida kanalit kiiremini kui viis sõlme, sest laeva kiire liikumine tekitab tugeva hoovuse, mis uuristab liivakaldaid. Üks härrasmees, kes oli kogu elu reisinud, aitas meil kanalil veedetud igavaid lämmatavaid tunde mööda saata selle ajaloost rääkides.
Kanaliga tehti algust 1859. aastal ja seda ehitati kümme aastat. Hinnanguliselt läks töö maksma peaaegu 18 250 000 naela, ehkki vaesed tumedanahalised, keda töö tegemiseks palgati, said kõige madalamat palka, mida maksta tohtis. Väidetakse, et tolle kõigest 100 Inglise miili, 88,5 geograafilise miili pikkuse kanali ehitusel ohverdati 100 000 töölise elu. (lk 54–55)
  • Mõnesid, kes laulda oskasid või arvasid, et oskavad, veendi oma hääleorganeid pruukima nende hüvanguks, kes laulda oskasid, aga ei tahtnud, nagu ka nende meeleheaks, kes taipasid, et neil häält ei ole, ja olid nii targad, et püsisid vakka. Mõnikord läksid paljud meist teise klassi reisijatele mõeldud tekile ja nautisid nende antud kontserti. Kui meile sel tekil toole ei jagunud, istusime põrandal, ja me kõik tunnistasime, et esimese klassi reisijad ei suuda paremat muusikat esitada. (lk 58)
  • Neli aerutajat olid tõmmunahalised, kõhnade jäsemetega, kuid väga tugevad ja väsimatult heatujulised. Neil, nagu kõigil Adeni asukatel, olid kõige valgemad hambad kõigi surelike seas. Selle põhjuseks võib olla hoolitsus, mida nad hammastele osaks saada lasevad, ja selle hoolitsuse iseloom. Kusagilt, ma ei oska öelda, kust, sest ma ei näinud Adenis ühtegi elusat taime kasvamas, saavad nad pehme kiulise puu oksi, mille nad kolme-nelja tolli pikkusteks juppideks lõikavad. Pulga ühe otsaga, millelt on koor maha kraabitud, hõõruvad ja lihvivad nad oma hambaid, kuni need on laitmatult valged. Puit kulub pehmeks säsiks, aga kuna ühe penni eest saab pulki osta terve tosina, võib endale lubada pulga äraviskamist pärast kasutamist; ehkki, kui vaja, võib pulka kasutada korduvalt. Ma ostsin mitu pulka ja leidsin, et need on kõige tõhusamad, nagu ka meeldivamad hambaharjad, mida iial proovinud olen. Kahetsesin, et mõni ettevõte pole selle peale tulnud, et seda kasulikku puitu sisse vedada ja asendada sellega Ameerikas kasutatavad hambaid hävitavad harjad. (lk 61)
  • Ükski vees elav ja sigiv loom ei suudaks vees nõtkemalt hullata kui need somaali poisid. Nad ujuvad ringi, kasutades ainult jalgu või ainult käsi, selili või külili, ja enamasti on neil nägu vees. Nad ei põika paadi eest kunagi kõrvale. Nad lihtsalt sukelduvad ja tõusevad samas kohas pinnale, kui paat on möödunud. Adeni laht on täis haisid, aga nad ei puuduta kunagi neid tõmmusid mehi, nii mulle räägitakse, ja kindlus, millega nood veedavad oma elu vees, kinnitas väite paikapidavust. Räägitakse, et hai ei ründa tõmmut meest, ja kui tundsin tolle rasva lõhna, millega need mehed oma keha võiavad, ei saa ma haisid süüdistada. (lk 66)
  • Tiffin'il sõin tõelist karrit, kuulsat India rahvusrooga. Victorial ma seda süüa ei suutnud, aga need, kes teadsid, ütlesid, et see on äärmiselt hõrk roog, kui seda õigesti valmistatakse, sestap katsetasin seda kaldal. Kõigepealt asetati mu ette kaheosaline liud krevettide ja keedetud riisiga. Ma tõstsin kaks lusikatäit riisi oma taldrikule ja panin selle peale lusikatäie krevette; karri lihaosas oli ka kana- ja veiseliha, aga mina võtsin ainult krevette. Siis ulatati mulle mitmeosaline liud konservpuuviljade, chuddah' ja teiste piprast tuliste roogadega. Nagu juhendatud, võtsin kolm rooga sellest valikust ja asetasin nende peale, mille olin enne taldrikule tõstnud. Viimasena tulid kuivatatud tükikesed, mille lõhna tundsime enne, kui neid maitsta jõudsime, lõhn oli nii tugev ja ilmne. Seda nimetati Bombay pardiks. See pole midagi rohkemat ega vähemat kui väike kala, millel lõigatakse kõht lõhki, ja kui see on täiesti kuivanud, pruugitakse seda karriroas. Sellega on võimalik harjuda. (lk 71–72)
  • Teel linna külastasime hindu templit. Vaevalt olime sisse astunud, kui terve hulk poolalasti paljajalgseid preestreid meile vihaselt ligi tormas, nõudes, et me kingad jalast võtaksime. Kuna tempel on ehitatud avatuna, on linnud ja tuvid selle kaarjat katust ja sarikaid kaua magamistoana kasutanud. Kahtlemata on kivipõrand näinud, kuidas mööduvad sajandid, aga ma võin vanduda, et midagi muud pole see näinud, sestap keeldusin kindlalt ja tingimusteta jalgu paljaks võtmast. Nägin piisavalt puuslikke, et oma uudishimu rahuldada. Üks oli rõõmsavärvilise ürbiga must jumalus, teine lillevanikuid täis riputatud vormitu must kivi, räpane kivi selle all oli maetud terve lopsakate õite sülemi alla. (lk 86, Pinang)
  • Habemeajamine on põhiäri. Tool, kamm, kauss ja nuga on ainsad vahendid, mida inimene äri avamiseks vajab, ja oma äri tänaval lahti lüües leiab ta niisama palju kliente nagu katuse all. Kummargil istudes lasevad hiinlased oma pea paljaks ajada vaat et pealaeni, kuhu jäetakse väikese alustassi suurune lapp kandma juuksetutti, mis moodustab patsi. Kui see on punutud ja siidtutiga kaunistatud, on hiinlase soeng järgmiseks kaheks nädalaks "korras". (lk 91, Singapur)
  • [Hindu] Tempel oli suletud, aga mõned preestrid ruttasid lähemale meid hoiatama, et me ei astuks oma jalavarjudega selle juurde viivatele pühadele vanadele räpastele kividele. Selle räpp oleks raja mulle pühaks teinud, kui oleksin kingad jalast võtnud! Mu seltsimeestele öeldi, et jalatsite äravõtmine annab neile loa siseneda, aga mulle seda eesõigust ei anta, sest ma olen naine.
"Miks?" küsisin, tundes huvi, mille pärast mu sugu peaks ühel paganlikul maal minu templikülastuse välistama, nii nagu Ameerikas sunnib see mind sisenema hotellidesse külguksest ja taluma teisi kummalisi ebamugavusi.
"Ei, señora, mitte emma," ütles preester kindlalt pead raputades.
"Ma pole ema!" karjusin nii nördinult, et mu kaaslased puhkesid naerma, millega ma peagi ühinesin, aga mu protestil polnud preestrile vähimatki mõju. Ta ei lasknud mind sisse. (lk 93)
  • On imestamisväärne, kui palju viskit ja soodat inglased pruugivad. Nad joovad seda igal ajal ja igal pool. Orientalil oli inglane, kes jõi viskit ja soodavett päev otsa, mekkis õhtusöögil poolt tosinat veini ja kurtis seejärel, alati lauast minema kakerdades, et veinikaardi valik on kesine! (lk 99)
  • Kapten palus ühel pardal viibival kirikuõpetajal kord pühapäeval jumalateenistuse korraldada. Mees tegigi seda ja esitas Hongkongi jõudes arve kahele naelale! Ta ütles, et nautis puhkust ega kavatsenud sel ajal tasuta töötada! Kompanii maksis, aga hoiatas ohvitsere, et nad ei laseks pärast seda õpetajatel teenistust pidada enne, kui teavad nende hinda. (lk 101)
  • Räägitakse, et Hongkongis ei jää inimesed vanaks. Nende nooruslik välimus kinnitab seda väidet igati. Ma küsisin põhjust ja öeldi, et nad peavad endale meelelahutusi välja mõtlema ja väljamõtlemise käigus ei leia nad mitte aega tülpinud olla, vaid nooruse ja õnne. (lk 107)
  • Muidugi on tõlla omamine luksus, aga mõttes omada kandetooli ja kandjaid on midagi veel luksuslikumat. Kena tooli, millel on hõbedaga kaunistatud aisad ja siidkardinad, võib osta minu arvestuse järgi veidi rohkem kui kahekümne dollari eest. Mõni naine peab nelja kuni kaheksat kandjat; nood on nii odavad, et võib endale lubada mitme palkamist. Igal Hongkongi tuntud majapidamise liikmel on oma eratool. Paljud mehed eelistavad hoogsalt liikuvat katteta korvtooli, samal ajal kui paljude naiste toolid on täiesti kinnised, nii et neid võib mööda tänavaid kanda möödujate pilkude eest kaitstuna. Hästivarustatud toolidel leidub mugavaid taskuid, päevavarjuhoidjaid ja panipaiku pakkidele. (lk 108)
  • Ma olen kritiseerijatele, kes kirjeldavad halastamatult mu lõua kuju, nina vormi või suu suurust ja muid isiklikke omadusi, mida ei saa muuta, nagu ei saa ka surma vältida, alati öelnud:
"Kritiseerige mu kübara või kleidi tegumoodi, neid saan ma vahetada, aga jätke mu nina rahule, ma sündisin sellega." (lk 114)
  • Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)
  • Igas poes on sissepääsu juures raamatupidaja laud. Kõigil raamatupidajatel on ees tohutu suured kilpkonnaluust raamidega prillid, mis annavad neile kohutavalt targa väljanägemise. Ma kaldusin arvama, et prillid on ametitunnus, sest ma ei näinud ühtegi kontoritööle palgatud meest ilma nendeta. (lk 117, Kanton)
  • Bambusevõrse näeb välja üsna samamoodi nagu hõrk spargel, aga raud jääb selle kõvadusele ja tugevusele alla. Kui see hakkab kasvama, ei saa miski selle sirgumist peatada. See on nii kõva, et läheb ülespoole pürgides läbi ükskõik millest; olgu see asfalt või mis tahes, bambus läheb sellest läbi nii hõlpsalt, nagu poleks takistust olemaski. Bambus kasvab imekiiresti, kolmkümmend päeva otse üles, ja siis kasv peatub. Kui kasv on lõppenud, heidab see maha koorikulaadse koore, selle harud avanevad pikkamisi ja asetuvad oma kohale. Need kattuvad pehme õhulise lehestikuga, mis on peenem kui pajul. Kaugelt vaadates on bambusetihnik väga ilus, väljanägemiselt ääretult pehme ja peen, aga tegelikkuses ei ole teemantki kõvem. Nagu juba ütlesin, ei saa miski bambusevõrset peatada, kui see kavatseb kasvama hakata. Mitte miski pole iial nii kiiresti kasvanud ning on kinnitatud, et seda võib lausa kasvamas näha! Kolmekümne päevaga võib see kasvada seitsmekümne viie jala pikkuseks. (lk 120–121)
  • Mulle kipub alati naer peale, kui näen jaapani mehi nende rahvarõivastes. Nende jalad on väikesed ja püksid liibuvad ihule. Ülakeha kattev suurte laiade varrukatega rõivas on samavõrd avar kui alakehakate liibuv. Kui nad riietumise lõpetavad, pannes pähe nõudepesukausitaolise kübara, kasvab imestus selle üle, kuidas nii väikesed jalad seda kõike kanda suudavad! Torka kaks õlekõrt kartuli ühte otsa, pane teise otsa seen, säti see õlekõrtele seisma, ning jaapanlase piirjooned ongi olemas. Rääkige veel Prantsuse kontsadest! Jaapani sandaal on kahe viie tolli kõrguse õhukese puutüki peale asetatud väike lauajupp. See jätab täpipealt sellise mulje, nagu kõnniksid nad kompadel. Need veidrad jalavarjud kinnitatakse jala külge üheainsa ribaga, mis kulgeb suure ja teise varba vahelt läbi, nii et kõndides peab nende kandja jalgu üles-alla liikumise asemel hoopis libistama, et king jalas püsiks. (lk 129)
  • Minu arvates kannavad jaapanlannad varrukates kõike, isegi südant. Mitte et nad oleksid heitlikud – keegi pole truum, pühendunum, ustavam, püsivam kui jaapanlannad -, aga nad on nii puhtsüdamlikud ja loomulikud, et peaaegu igaüks võiks võimaluse avanedes nende usaldavat südant haavata. (lk 129)
  • Jaapanlased on hiinlaste otsesed vastandid. Jaapanlased on maailma kõige puhtamad, hiinlased kõige räpasemad inimesed; jaapanlased on alati õnnelikud ja rõõmsad, hiinlased alati pahurad ja mornid; jaapanlased on väga nõtked, hiinlased väga kohmakad, jaapanlastel on vähe pahesid, hiinlastel kogu maailma pahed; lühidalt: jaapanlased on väga meeldivad, hiinlased väga ebameeldivad inimesed. (lk 130)
  • Jaapanlannad on ainsad naised, keda ma näinud olen, kes võivad põsepuna ja puudrit pruukida, ilma et näeksid välja eemaletõukavad, vaid on selle tõttu hoopis võluvamad. Nad puuderdavad oma nägu ja värvivad alahuulel ainult keskosa, mis annab neile väga ahvatleva välimuse. Huuled näevad välja nagu kaks küpset kirssi. (lk 132)
  • Ükski välismaalane ei saa minna Jaapanisse ja mingit ametit monopoliseerida. On tõsi, et veidi aega tagasi olid nad tänapäeva mugavuste alal täielikud võhikud. Nad ei teadnud midagi raudteest ega trammidest, mootoritest ega elektrivalgusest. Nad olid siiski nii targad, et mitte oma mõistust üle pingutada ja avastada uuesti teistele rahvastele tuntud leiutisi, aga neil pidid need olema. Otsemaid saatsid nad teistesse maadesse selliste meeste järele, kes sääraste asjade saladust tundsid, ning tõid nad oma maale muinasjutuliste tasude eest ja kolme-, viie- ning mõnikord kümneaastaste lepingute alusel. Mehed pandi tööle, tööle, mille tegemiseks nad olid palgatud, ja koos nendega rühmasid visalt ja ärksalt kõige nutikamad jaapanlased. Kui leping lõppes, polnud enam vaja välismaalaste rahalaekaid täita. Palgaline lasti lahti ja tema asemele astus nende enda, tööks täielikult ette valmistatud mees. Ja niimoodi käsutavad nad kõiki oma maa ameteid. (lk 134)
  • Kahetsesin selle reisi käigus ainult ühte, seda – ning ma ei väsi ennast selle pärast kirumast -, et lahkuma kiirustades olin Kodaki maha unustanud. Igal laeval ja igas sadamas nägin inimesi – ja kadestasin neid kellel oli Kodak. Nad võisid pildistada kõike, mis neile meeldis; neis maades on valgus suurepärane ja nad viisid oma plaatidel koju kaasa palju meeldivaid mälestusi oma tuttavatest ja iseendast. Ma tutvusin sakslasega, kes oli ümber maailma reisimiseks võtnud kaks aastat ja kellel oli kaasas kaks Kodakit, suur ja väike, ja tema fotokogu oli kõige huvitavam kogu, mida ma iial näinud olen. Sadamates laskis ta kutselistel piltnikel oma plaadid ilmutada. (lk 137)
  • Ühes jaamas, kus me peatusime, oli suur rahvasumm, ja kui ma platvormile ilmusin, tõusis ühest suust hüüe. Summa serval oli üks mees, kes hõikas:
"Nellie Bly, ma pean teile lähedale pääsema!"
Summ tundis mehe eesmärgi vastu ilmselt samasugust huvi nagu mina, sest inimesed andsid teed ja mees tuli platvormi juurde.
"Nellie Bly, te peate mu kätt puudutama," ütles ta erutatult. Ükskõik mida, peaasi, et mees rahule jääks. Ma sirutasin käe ja puudutasin tema kätt, mispeale ta hüüatas:
"Nüüd saadab teid edu. Mul on peos küüliku vasak tagakäpp."
Noh, küüliku vasakust tagakäpast ei tea ma midagi, aga kui kuulsin, et mu rong oli ohutult ületanud silla, mida hoidsid paigal vaid poldid ja mis kukkus kokku kohe pärast seda, kui olime üle jõudnud, ja kui ma teises kohas kuulsin, et vedur oli seisma jäänud just siis, kui rattast ilma jäi, mõtlesin küüliku vasakule tagakäpale ja juurdlesin, kas selle taga on midagi. (lk 146)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel