Majakas

Majakas ehk tuletorn on tornikujuline moodustis, mida võib leida suuremate veekogude ääres, kus selliseid on püstitatud hõlbustamaks meremeeste orienteerumist.

Proosa

Iial, oli ta kogenud, ei leidnud ta rahu iseendana (siinkohal sooritas ta varrastega mingi osava liigutuse), vaid tolle kiilja pimeda südamikuna. Isiksuse kadudes kadusid ka meelepaha, rutt, ärevus; ning alati, kui kõik selles rahus, selles puhkuses, selles igavikus koondus, tõusis ta huulile elu üle saavutatud võidu juubeldus; ning hetkeks vahet pidades vaatas ta välja ja kohtas toda valguskiirt, tuletorni pikka pidevat signaali, toda kolmandat ja viimast, mis oli tema kiir, sest et sel tunnil sellises meeleolus ringi vaadates ei suutnud ta kunagi hoiduda kõige nähtava hulgast mingi kindla objektiga seostumast; ja see pikk pidev kiir oli tema kiir. Tihti tabas ta end istumast ja vaatamast, istumast ja vaatamast, töö näpu vahel, kuni muutus selleks, mida vaatas — tolleks valguseks näiteks.
- Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 47

Suur filosoof on oma eksimustega justkui majakas, mis meremehele karidelt ütleb: "Tüüri minust eemale."
- Jacques Maritain, "Filosoof ühiskonnas", tlk Mart Raukas, Looming 8/1987, lk 1085–1088

Tuletorn on bass-bariton. Mastid on tenorid ja vandid aldirühm, aga ikkagi meeshääled, niisiis kontratenorid. Lõpmatuse tormikoor on miskipärast meeskoor, nii nagu kogu Lõpmatus kipub talvel meestesaareks kätte minema.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 91

Luule

Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

August Sang, "Öine", kogust "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003, lk 14

Laintest kõik tähed nopitud,
tuulatud, veskile viidud, —
oli ükski neist küps?
Merel sirutab selga
väsinud vesipüks.
/---/
Vähehaaval ta kangestub,
selgroog kandjamaks tahkub.
Jala all taltsas torm —
nii ta seisab kui tugipuu,
tuletu tuletorn.

Paul-Eerik Rummo, "Sirutab selga" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 16

mitme majaka hüplevad pilgud
vesivärvides loojakukaar
aga päeviti silmapiiril
on mere sees piimvalge saar

Viiu Härm, "*tika rand tema kadakaseljad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 13

Sümbol peab olema
puhas ja selge —
puhas ja selge
ka sümboli lugeja.

Tuletorn udus.

Kes vaikib ta maha -
valetaja või pugeja?

Juhan Viiding, "Sümbol peab olema" kogus "Osa" (1991), lk 213