Kaardipanek

Alma Erdmann, "Ennustaja juures" (1900)

Proosa

• [Madame Laoutaro:] Aga kõik on aja ja saatuse käe all. Teie olete teie - kui te teate, kes see niisugune on - ja mina olen mina, ning seda, mis meie vahel juhtub, kui ma kaarte loen, ei juhtu kellegi teisega. Ja praegu on järgmine õhtu pärast jõule, kell on juba peaaegu kümme, ning seegi avaldab mõju. Miski pole tähtsusetu. Miks loen ma praegu, nii erilisel hetkel, teile kaarte, kui mа pole teid kunagi varem näinud? Mis meid kokku viis? Juhus? Ärge seda küll uskuge! Midagi niisugust pole olemas. Miski pole tähtsusetu; kui oleks, langeks maailm kokku. (lk 223-224)
  • Robertson Davies, "Mässajad inglid". Tõlkinud Tõnis Leemets. Varrak, 1997

• Kui mu õnnis ema nooruses kaarte välja ladus, sosistas ta alati ühe pakikese kohal: "Mis on mul jalgade all?" Tollal ei suutnud ma taibata, miks huvitab teda nii väga, mis tal jalgade all on. Ja alles paljude-paljude aastate möödudes hakkas see mind samuti huvitama. Ma avastasin otsekohe, et mu jalgade all on maa. (lk 91)
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, 1964