Hingepalve

Luule

Aga ükskord kesk jõuluöö rahu
siia kaugetelt radadelt lendavad
meie ohked, mis hinge ei mahu —
möödund päevi nad kannavad endaga.

Vana kirikut linnas nad teavad,
selle särasse lähevad varjule,
hingepalvet seal hardunult peavad
meie kustunud nooruse varjule.

• Elisaveta Bagrjana, "Lumi", rmt: Elisaveta Bagrjana, "Muistne flööt", tlk Helvi Jürisson, 1977, lk 10