Vilepill

Proosa[muuda]

Siit ma teile kirjutangi, uks pärani avali päikesepaistes. Ilus valgusest sätendav männimets laskub mu ees alla nõlvajalamile. Silmapiiri lõikavad Alpilles' mägede sakilised harjad... Vaikus... Vaevu-vaevu kostab kaugusest vilepilli, lavendlipuhmastest koovitajat, maanteelt muulakuljuseid... Kogu kaunis Provence’i maastik elab ainuüksi valgusest.
- Alphonse Daudet, "Kirjad minu veskilt", tlk Malle Talvet, 1993, lk 8

Mina ei taha enam karamellist vilepilli. See on kõige väiksemate laste jaoks ja kleepub sõrmede külge. Mina tahan vilepilli puhuda! Kevadel istun paju alla ja murran selle küljest oksa. Kõigepealt lõikan oksa otsast paraja tüki, siis lõikan sisse väikese sälgu ja keeran koore maha. Kevadel murrame päev läbi paju küljest vilepille. Mõned kärisevad katki, mõned murduvad pooleks, aga mõnel pajupulgal saame koore ilusasti kätte. Ma hakkan vilet ajama.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 32

Luule[muuda]

[Pesunaine:]
Eeli jooksis öösärgi väel vanemaile järele,
käes vilepill,
miska ta karjas mängis
uttedele, vasikatele —
ja vanaisa Saamuel jooksis pojapojale järele. —
Ja kui Eeli nägi,
kui ta nägi oma kaheksa-aastase silmadega,
kuidas ta vanemaid aeti
läbi Lehma tänava, Lehma tänava,
tõstis ta pilli suule ja puhus.
Mitte nii nagu karjale, mitte niisama
ei puhunud ta vilepilli ־
sedasi rääkis lesknaine Rosa, kui ta veel elus oli, —
ta heitis pea kuklasse
nagu hirv, nagu metskits,
kes tuleb allikale jooma.
Eeli tõstis pilli taeva poole,
Eeli puhus pilli Jumala poole —
sedasi rääkis lesknaine Rosa, kui ta veel elus oli.

Nelly Sachs, "Eeli", tlk Jaan Kaplinski, LR 52/1971, lk 8

See vanaeit on
kui vilepill.
Pane keeled peale
ja käib küll.

See vanamees on
kui hambaork.
Tema pudeli peale
käib kui kork.

Aleksander Suuman, "Tõsine laul" kogus "Krähmukirjad" (1966), lk 10

Augu äärel kasvab puu
ja mängib vilepill.
Mina olen keegi muu,
ei kala, lind, ei lill.

Ott Arder, "Kui ma vaatan mustavasse auku" kogus "Üks kõiksus" (1982), lk 17

Hingel hakkab veidi valus
Kuskil laanes kuskil talus
Kostab vaikselt vilepilli hääl
Kuskil nurmel lõhnab mesi
Tuul toob kokku inimesi
Hõbedased sõled rinna pääl

Kostab justkui löödaks lokku
Juuaks karudega kokku
Nurmel mängib vaikselt vilepill
Karukujud hõbemärgis
Tuleb tüdruk valges särgis
Juustesse on põimit rukkilill

Tõnu Trubetsky, "Nurmekunna hümn" kogus "Pogo" (1989), lk 32

Vete pillutaval venel
pöörismaru kesta
ise oma hingekoorest
vilepilli vesta

Ly Seppel, "Kriimustada ränikivi" kogus "Kunas kodu saab valmis" (2014), lk 52