Jalakas

Jalakas (Ulmus) on jalakaliste sugukonda kuuluvate heitlehiste puude perekond. Eestis kasvavad sellest perekonnast harilik jalakas (Ulmus glabra) ja künnapuu (Ulmus laevis).

Proosa

Tiffanyle oli luua jätnud preili Treason. See luud oli ebamugav ja mitte eriti kiire ja tal oli halb komme mõnikord tagurpidi lendama hakata, kui sadas, ja kui päkapikk, kes kõmavat, kajavat töökoda juhatas, seda nägi, vangutas ta pead ja imes läbi hammaste õhku, nagu oleks see vaatepilt tema päeva ära rikkunud, nii et võib-olla peab ta minema ja natuke nutma.

"Noh, see on ju jalakas," ütles ta kogu osavõtmatule maailmale üldiselt. "Jalakas on tasandikupuu, raske ja aeglane, ja siis tuleb veel muidugi sitikatega arvestada. Jalaka peale on sitikad väga maiad. Nii et sai välgulöögiga pihta? Jah, jalakas pole välgu jaoks hea. Tõmbab välku ligi, räägitakse. Ja öökulle."

Tiffany noogutas ja üritas teadjat nägu teha: ta oli välgulöögiga pihta saamise välja mõelnud, sest tõde, mis on küll väärtuslik, oli lihtsalt liiga tobe, piinlik ja uskumatu.

Teine ja peaaegu äravahetamiseni sarnane päkapikk ilmus oma kolleegi kõrvale.

"Oleksite pidanud saarepuu valima."

"Muidugi," pomises esimene päkapikk süngelt. "Saarega on võimatu mööda panna." Ta tonksas Tiffany luuda ja ohkas jälle.

"Paistab, et alumises oksakohas on puuseen arenema hakanud," pakkus teine päkapikk.

"Jalaka puhul ei üllataks mind miski," vastas esimene päkapikk.

Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, 2011, lk 129-130

Draama

[Titania:]
Nii hellitlevalt embab kuslapuud
õrn kassitapp, nii eefeu naiselik
on keerdund ümber korpas jalaka.
Oo, kuis sind armastan! Kuis jumaldan!

William Shakespeare, "Suveöö unenägu", IV vaatus, I stseen, tlk Georg Meri, W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 363

Luule

VÄIKE TUBA LUBJATLAENE
   mina voodis unevaene
     kuum kukal külmal püüril
       kärbsemürin soemüüril
         veereb kuu kõrge tõld
           ratta all rõske põld
             ratta all järvepalakad
               ratta all raagus jalakad

Paul-Eerik Rummo, "Väike tuba lubjatlaene" kogust "Lumevalgus... lumepimedus" (1966)

Sain teada, ütlesin: päikene.
Kui muutub kõik, põllud on muutumas,
ma kõnnin ununud metsas
juuksed kasvavad jalakaiks
saludes.
Raskesti ööpäevad sajavad,
jalakad saabuvad juustesse,
pihlakad aastaisse.

Eha Lättemäe, "Sain teada, ütlesin: päikene" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 6