[Yusuf:] Kuna kõik vahtisid Yeshuat ja mitte keegi ei jälginud Magdala Mayat, olin ilmselt üks väheseid, kui mitte ainus, kes pani tähele mõningaid omapäraseid asju, nagu tillukest ürdinutsu, mille Maya Naatsaretlase kätte sokutas enne, kui Vabastaja maha sülitas ja tegi võide, millega andis pimedale mehele tagasi nägemise. Eriti hästi mäletan üht kõrge ametniku tütart, keda peeti juba kadunukeseks ja kuidas Yeshua vajutas Maya antud juhtnööride kohaselt tema südamepiirkonnale ja kuidas tüdruk jälle elas ja hingas, aga mäletan, et olin kuulnud ka samasugustest preestrite tehtud elustamistest, ja sellepärast ei avaldanud asi minule niisugust muljet nagu talupoegadele ja kohalikule rahvarämpsule. Niisuguseid imesid on alati aeg-ajalt tehtud, aga kõige rohkem huvitas rahvast ja ka varisere see, kas tegu oli korda saadetud jumala või saatana kaasabil. (lk 116–117)
[Yusuf:] Magdala Maya kuulas mind ilmetul näol ja mu peopesad tõmbusid higiseks, kuigi majas oli veel hommikuselt jahe.
Siis avas ta suu ja ütles: "Võiksin surmata sind nüüd ja siinsamas vodouni jõul, aga ma ei tee seda, sest su jutus on ka terake mõistuse häält. Tean, et riigivõim võib varsti meile ohtlikuks saada, sest uude usku pöördunuid on iga päevaga rohkem ja üsna pea hakkab Rooma meid kartma ja selle, mida Rooma kardab, ta ka hävitab. Ja kui meil tuleb põgeneda, põgenen meelsamini nii, et mul on kulda ja hõbedat ja laev, mitte vaese ja tagaaetuna kõrbes." (lk 130)
[Yusuf:] Aga Magdala Maya ütles mulle: "Kuid mul on üks tingimus. Ma ei taha minna jälge jätmata. Oota homseni ja ma kirjutan oma loo papüüruserullidele ja sina võtad need oma kätte ja hoolitsed selle eest, et need säiliksid igavesti."
Seda oli mul väga kerge lubada, kuigi ma sisimas asja üle naersin. Sest keda võiks eales huvitada mingi lõunamaa nõia ja tema inimkoera lugu? (lk 131, jutu lõpp)
