Gaasikamber

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: öö lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse valikuga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga Reich'ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast vangist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes juhuse tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid gaasikambrisse. (lk 14)
    • Primo Levi, "Kas see on inimene". Tõlkinud Maarja Kaplinski. Vagabund, 2004, sari "Luukamber"


  • Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva okastraadi puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)
  • Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.
Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve. (lk 117–118)
  • Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002


  • Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid laipu kokku. Kuid see on läbi aegade ainus massimõrv, mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist tabuteemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb jumala kujutamise keeluga judaismis. (lk 206)
    • Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001


  • [Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui judaism. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasi–ateiste, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus veri välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt – juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)
    • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel