Massimõrv

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]


  • Sellest probleemist sain esimest korda teadlikuks aastaid tagasi, jalutades üle Karli silla, mis oli üks suuremaid turistimagneteid toonases vastselt demokraatlikus Prahas. Sillal oli tänavamuusikuid ja kaubitsejaid, umbes iga viie meetri tagant müüs keegi just sellist kaupa, mida võiski oodata säärases postkaardilikult ilusas paigas. Välja oli pandud sama kenadest tänavatest tehtud maale, soodsa hinnaga ehteid ja "Praha" võtmehoidjaid. Muu pudi-padi seas oli võimalik osta Nõukogude militaaratribuutikat: vormimütse, embleeme, vööpandlaid ning Lenini ja Brežnevi piltidega plekist rinnamärke, mida Nõukogude õpilased kord koolivormi rinda kinnitasid.
See vaatepiir tundus mulle kummaline. Enamik inimesi, kes sellist atribuutikat ostsid, olid ameeriklased ja lääneeurooplased. Kellelgi neist ei tuleks pähe kanda haakristi. Ometi polnud kellelgi midagi selle vastu, et kanda oma T-särgil või kübaral sirpi ja vasarat. See oli väike tähelepanek, kuid vahel aitavad just väikesed tähelepanekud kõige paremini kultuurikliimat jälgida. Siin oli õppetund ülimalt selge: ühe massimõrva sümbol täidab meid õudusega, teise massimõrva sümbol ajab meid naerma.