Anne Applebaum

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anne Applebaum.

Anne Elizabeth Applebaum (sündinud 25. juulil 1964 Washingtonis USAs) on Poola-Ameerika ajakirjanik ja ajaloolane, kelle peamised uurimissuunad on Ida-Euroopa ja kommunismi ajalugu.


"Gulag"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Anne Applebaum, "Gulag", tlk Aldo Randmaa, 2005.

  • See on Gulagi ajalugu, lugu tohutust sunnitöölaagrite võrgustikust, mis ulatus kord piki ja põiki üle Nõukogude Liidu avaruste: Valge mere saartest Musta mere kallasteni, põhjapolaarjoonest Kesk-Aasia tasandikeni, Murmanskist Vorkuta ja Kasahstanini, Moskva kesklinnast Leningradi aguliteni. Sõna Gulag on õieti akronüüm, lühend sõnadest Glavnoje Upravlenije Lagerei ehk Laagrite Peavalitsus. Ajapikku hakkas sõna "Gulag" lisaks vangilaagrite administratsioonile tähistama ka nõukogude orjatöösüsteemi kõigis selle avaldumisvormides: töölaagrid, trahvilaagrid, kurjategijate ja poliitvangide laagrid, naistelaagrid, lastelaagrid, transiitlaagrid. Veelgi üldisemas mõttes hakkas Gulag tähistama Nõukogude Liidu repressiivsüsteemi tervet protseduuride jada, mida vangid kutsusid "hakklihamasinaks": arreteerimist. ülekuulamist, sõitu kütmata loomavaguneis, sunnitööd, perekondade purustamist, pagulasaastaid, varajast ja tarbetul surma. (lk 11, algus)
  • Vastupidi laialt levinud arvamusele ei lakanud Gulag kasvamast 1930. aastatel, vaid laienes nii Teise maailmasõja ajal kui ka 1940. aastatel, saavutades haripunkti 1950. aastate algul. Selleks ajaks olid laagrid omandanud Nõukogude majanduses keskse rolli. Neis toodeti kolmandik kogu riigi kullast, palju kivisütt ja metsamaterjali ning arvestatav osa peaaegu kõigest muust. Nõukogude Liidu olemasolu kestel rajati vähemalt 476 laagrikompleksi, kokku tuhandeid laagreid, milles igaühes oli vange mõnest sajast mitme tuhandeni. Vangid töötasid peaaegu kõigil mõeldavatel tegevusaladel — palgilõikamine, kaevandamine, ehitus, tehasetöö, põllundus, lennukite ja suurtükkide projekteerimine — ning eksisteerisid otsekui riik riigis, nagu omaette tsivilisatsioon. Gulagil olid oma seadused, tavad, moraal ja isegi keel. Gulag sünnitas oma kirjanduse, oma kaabakad ja kangelased ning jättis jälje kõigile, kes temast läbi käisid, olgu vangid või vangivalvurid. Aastaid pärast vabanemist suutsid Gulagi asukad endisi vange tänaval sageli vaid "pilgust nende silmis" ära tunda. (lk 12)
  • Laagrid kui miljoneid inimesi haarav massilise sunnitöö süsteem kadusid koos Stalini surmaga. Tema oli uskunud kogu oma elu, et Gulag on otsustava tähtsusega Nõukogude majanduskasvu seisukohast, aga ta poliitilised järglased teadsid piisavalt hästi, et tegelikult kujutasid laagrid endast mahajäämuse ja investeeringute väärpaigutuse allikat. Vaid mõni päev pärast Stalini surma asusid Nõukogude Litdu juhid laagrisüsteemi lammutama. (lk 12-13)
  • Isegi veel 1980. aastatel diskuteerisid Ameerika president Ronald Reagan ja Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov Nõukogude vangilaagrite teemal. Alles 1987. aastal hakkas Gorbatšov — kes oli ise Gulagi vangide lapselaps — poliitvangide laagreid kui nähtust kaotama. (lk 13)
  • Sellest probleemist sain esimest korda teadlikuks aastaid tagasi, jalutades üle Karli silla, mis oli üks suuremaid turistimagneteid toonases vastselt demokraatlikus Prahas. Sillal oli tänavamuusikuid ja kaubitsejaid, umbes iga viie meetri tagant müüs keegi just sellist kaupa, mida võiski oodata säärases postkaardilikult ilusas paigas. Välja oli pandud sama kenadest tänavatest tehtud maale, soodsa hinnaga ehteid ja "Praha" võtmehoidjaid. Muu pudi-padi seas oli võimalik osta Nõukogude militaaratribuutikat: vormimütse, embleeme, vööpandlaid ning Lenini ja Brežnevi piltidega plekist rinnamärke, mida Nõukogude õpilased kord koolivormi rinda kinnitasid.
See vaatepiir tundus mulle kummaline. Enamik inimesi, kes sellist atribuutikat ostsid, olid ameeriklased ja lääneeurooplased. Kellelgi neist ei tuleks pähe kanda haakristi. Ometi polnud kellelgi midagi selle vastu, et kanda oma T-särgil või kübaral sirpi ja vasarat. See oli väike tähelepanek, kuid vahel aitavad just väikesed tähelepanekud kõige paremini kultuurikliimat jälgida. Siin oli õppetund ülimalt selge: ühe massimõrva sümbol täidab meid õudusega, teise massimõrva sümbol ajab meid naerma. (lk 13-14)
  • On võimalik — ikka veel —, et ameerika õppejõud avaldab raamatu, milles väidetakse, et 1930. aastate puhastused olid kasulikud, sest nendega soodustati ühiskonnaredelil ülesliikumist ja pandi aluspõhi perestroikale. On võimalik — ikka veel —, et briti kirjandustoimetaja lükkab tagasi artikli, sest see on "liiga nõukogudevastane". Palju tavalisem reaktsioon stalinlikule terrorile on aga tülpimus või ükskõiksus. (lk 14)
  • Mitte ainult vasakäärmuslased ja mitte ainult Lääne kommunistid polnud need, kes kaldusid õigustama Stalini kuritegusid, nagu nad iial poleks teinud Hitleri puhul. Kommunistlikud ideaalid — ühiskondlik õiglus, kõigi võrdsus — on lihtsalt enamikule Lääne inimestele palju meelepärasemad kui natside propageeritud rassism ja tugevate võimutsemine nõrkade üle. Isegi kui kommunistlik ideoloogia praktikas midagi hoopis muud tähendas, oli Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni intellektuaalsetel järglastel palju raskem hukka mõista süsteemi, mis vähemalt sõnades oli nende omaga nii sarnane. (lk 16)
  • Suurimat kahju tegi kommunismivastasele võitlusele kahtlemata Ameerika senaator Joe McCarthy. Hiljuti leitud dokumendid, millest nähtub, et osa tema süüdistusi oli õigustatud, ei muuda enam mõju, mida tema üliinnukas jaht kommunistidele Ameerika avalikus elus jättis: viimaks andsid avalikud kommunismipooldajate protsessid antikommunismi üritusele šovinismi ja sallimatuse värvingu. Kokkuvõttes ei vastanud tema tegevus neutraalse ajaloolise tõe huvidele rohkem kui tema vastaste oma. (lk 16)
  • Meil on praeguseni kindel veendumus, et Teine maailmasõda oli täielikult õiglane sõda, ning vähe on neid, kes tahaksid lasta seda veendumust kõigutada. Meil on meeles D-päev, 6. juuni 1944, natsistlike koonduslaagrite vabastamine, lapsed, kes tervitasid Ameerika sõdureid tänavail rõõmuhõisetega. Keegi ei taha teada, et liitlasvägede võidul oli ka teine, tumedam pool, või et meie liitlase Stalini vangilaagrid täitusid just siis, kui vangid Hitleri laagritest vabanesid. Kui tunnistaksime, et tuhandete venelaste surmasaatmisega vägivaldse repatrieerimise teel pärast sõda või miljonite inimeste määramisega Nõukogude alamaiks Jalta kokkulepete alusel aitasid lääneliitlased teistel sooritada kuritegusid inimsuse vastu, võiks see tumestada meie mälestusi selle ajastu osas. Keegi ei taha mõeldagi, et me saime jagu ühest massimõrvarist teise samasuguse abiga. (lk 16-17)
  • Nagu raamatus selgub, oli propaganda jõud Nõukogude Liidus selline, mis sageli moonutas ka reaalsuse tajumist. Seepärast tegid varasemad ajaloolased õigesti, kui ei toetunud ametlikult avaldatud Nõukogude dokumentidele, mille eesmärgiks oli sageli tõde hägustada. Kuid saladokumentidel, mida arhiivides säilitatakse, oli teistsugune otstarve. Laagrite juhtimiseks oli Gulagi administratsioonil vaja pidada mingisugust arvestust. Moskva pidi teadma, mis ääremaadel toimub, ääremaad pidid saama keskadministratsioonilt juhtnööre, vaja oli teha statistikat. See ei tähenda, et need arhiivid oleksid läbinisti usaldusväärsed — bürokraatidel olid oma põhjused isegi kõige argisemate faktide moonutamiseks —, kuid aruka kasutamise korral võivad nad selgitada laagrielu kohta üht-teist sellist, mida mälestused teha ei suuda. Eelkõige aitavad nad selgitada, miks vangilaagrid üldse ehitati — või vähemalt mida stalinlik režiim lootis nendega saavutada. (lk 19)
  • Gulag kasvas ja arenes konkreetses ajas ja ruumis, ühenduses teiste sündmustega, täpsemalt kolmes kontekstis. Eelkõige on Gulag üks osa Nõukogude Liidu ajaloost; teiseks on see osa vanglate ja väljasaacmiste ajaloost nii Venemaal kui kogu maailmas; kolmandaks on see osa XX sajandi keskpaiga Mandri-Euroopa intellektuaalsest kliimast, millest sündisid ka Saksamaa natslikud koonduslaagrid.
Öeldes "on osa Nõukogude Liidu ajaloost", mõtlen ma midagi väga konkreetset: Gulag ei kerkinud kusagilt merelainetest täies elujõus üles, vaid oli ümbritseva ühiskonna standardite peegeldus. Kui vangilaagrid olid räpased, kui valvurid olid jõhkrad, kui töörühmad olid lohakad, siis oli see nii osalt seepärast, et räpasust, jõhkrust ja lohakust esines rohkesti ka teistes Nõukogude elu sfäärides. Kui elu laagrites oli kohutav, talumatu, ebainimlik, kui suremus oli kõrge — siis sedagi ei saa pidada üllatavaks. Teatud perioodidel oligi elu Nõukogude Liidus kohutav, talumatu ja ebainimlik, ning suremus oli väljaspool sama kõrge kui laagriteski. (lk 21)
  • Gulagi ja ülejäänud Nõukogude Liidu elanikel oli palju muudki ühist peale kannatuste. Nii vangilaagrites kui mujal võis kohata samasugust lohakat töötegemist, samasuguseid kuritegelikult rumalaid bürokraate, samasugust korruptsiooni ja samasugust sünget hoolimatust inimelu suhtes. Selle raamatu valmimise ajal kirjeldasin ühele poolakast sõbrale tuftaa süsteemi, nõutud töönormidest möödaviilimist, mille Nõukogude vangid välja arendasid ja millest on ka mu raamatus juttu. Ta lausa huilgas naerust: "Sa arvad, et selle leiutasid vangid? Kogu Nõukogude blokis praktiseeriti tuftaad." Stalinlikus Nõukogude Liidus ei erinenud elu okastraadi taga elust väljaspool mitte põhimõtteliselt, vaid määra poolest. Võib-olla just sel põhjusel on Gulagi sageli kirjeldatud nõukogude süsteemi olemusliku väljendusena. Isegi vangilaagrite slängis ei nimetatud teisel pool okastraati olevat maailma mitte "vabaduseks", see oli lihtsalt bolšaja zona, suur (vangla)tsoon, avaram ja mitte nii tappev kui laagrite "väike tsoon", aga mitte sugugi inimlikum — ja kindlasti mitte humaansem. (lk 22-23)
  • Vangide pagendamine kuhugi kaugele, kus nad saavad "tasuda oma võlga ühiskonnale" ,teha end kasulikuks ja mitte nakatada teisi oma ideede või kuritegeliku käitumisega, on sama vana kui tsivilisatsioon ise. Juba Vana-Kreeka ja Rooma valitsejad saatsid oma teisitimõtlejaid kaugetesse kolooniatesse. Sokrates eelistas Ateenast väljasaatmise piinale surma. Luuletaja Ovidius pagendati räpasesse Musta mere äärsesse sadamalinna. Kuningas George'i aegne Inglismaa saatis oma taskuvargad ja röövlid Austraaliasse. XIX sajandi Prantsusmaalt saadeti süüdi mõistetud kurjategijad Prantsuse Guajaanasse. Portugal saatis oma soovimatu kontingendi Mosambiiki. (lk 23)
  • Tagasi vaadates on lihtne leida tsaristliku vanglasüsteemi ajaloost mitmete hiljem Gulagis rakendatud meetodite heiastusi. Näiteks, nii nagu Gulagis, ei olnud ka asumine Siberis kunagi mõeldud üksnes kurjategijatele. Üks seadus aastast 1736 sätestas, et kui kusagil külas otsustati, et keegi nende seas avaldab teistele halba mõju, võisid külavanemad tolle õnnetu vara ära jagada ja käskida tal mujale kolida. Kui ta endale teist elukohta ei leidnud, võis riik ta asumisele saata. Tõepoolest, seda seadust tsiteeris 1948. aastal ka Hruštšov, argumenteerides (edukalt), et kolhoosnikud, keda ei peeta küllalt innukateks ja töökateks, tuleb välja saata. (lk 23-24)
  • Tõepoolest, võrreldes sellega, mis tuli hiljem, näib Siberisse saatmine nüüd kui mitte lausa meeldiva, siis vaevalt küll ränkraske karistusena sellele väikesele grupile, kes asusid juhtima Vene revolutsiooni. Vanglas olid bolševikud kui poliitvangid võrreldes kriminaalkurjategijatega teatud määral eelisolukorras: neile lubati raamatuid, paberit ja kirjutusvahendeid. Sergo Ordžonikidze, üks bolševike juhte, meenutas hiljem, et sellal kui ta Peterburis Schlüsselburgi kindluses viibis, oli ta lugenud muu hulgas Adam Smithi, Ricardot, Plehhanovit, William Jamesi, Frederick W. Taylorit, Dostojevskit ja Ibsenit. Hilisemate mõõdupuude järgi olid bolševikud hästi toidetud, hästi riides ja isegi kenade soengutega. Fotol, mis on tehtud Trotskist 1906. aastal Peeter-Pauli kindluses, kannab ta prille, ülikonda, lipsu ja muljetavaldavalt valge kraega särki. Vaatepilu tema selja taga olevas ukses on ainus, mis reedab ta asukohta. Teisel fotol, mis on tehtud Trotskist 1900. aastal Ida-Siberis maapaos, kannab ta karvamütsi ja paksu mantlit; ka teistel tema ümber on saapad ja karusnahad. Kõik need esemed olid pool sajandit hiljem Gulagis puhas luksus. (lk 26)
  • Kui elu tsaristlikus maapaos talumatult ebameeldivaks muutus, võis sealt alati põgeneda, Stalinit ennast arreteeriti ja saadeti välja neljal korral. Kolmel korral ta põgenes, üks kord Irkutski kubermangust ja kaks korda Vologda kubermangust, mis hiljem kattus üleni laagritega nagu rõugearmidega. Seepärast oli tema põlgus tsaaririigi "hambutuse" suhtes piiritu. Stalini venelasest elulookirjutaja Dmitri Volkogonov on edastanud tema arvamuse järgmiselt: "Tööd ei olnud vaja teha, lugeda võis niipalju kui tahtsid ja isegi põgeneda oli võimalik; selleks polnud vaja muud kui tahtmist."
Nii andis Siberi-kogemus bolševikele mudeli, millele hiljem toetuda, ja ühtlasi õppetunni äärmiselt karmi karistusrežiimi vajalikkusest. (lk 26)
  • Nõukogude ja natslikud laagrid on seotud ka seepärast, et nad mõlemad on osa laiemast koonduslaagrite ajaloost, mis sai alguse XIX sajandi lõpul. Koonduslaagrite all mõtlen ma eelkõige laagreid, mis ehitati inimeste vangistamiseks mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid. Erinevalt kurjategijate ja sõjavangide laagritest ehitati koonduslaagrid teatud kindlat liiki mittekriminaalsete tsiviilvangide jaoks, "vaenlasrührmituste" liikmetele, või igal juhul inimestele, keda nende rahvuse või eeldatava meelsuse tõttu hinnati ühiskonnale ohtlikeks või väljaspool seda asuvaiks.
Selle definitsiooni kohaselt ei rajatud esimesi nüüdisaegseid koonduslaagreid mitte Saksamaal ega Venemaal, vaid Hispaania koloonias Kuubal 1895. aastal. Sel aastal asus Hispaania impeerium kohalike elanike mässudelaine lõpetamiseks kavandama reconcentración'i poliitikat, mis pidi lahutama kuuba talupojad nende maast ja "taaskoondama" nad laagritesse, jättes nõnda mässajad toidu, peavarju ja toetuseta. 1900. aastal oli hispaania sõna reconcentración juba tõlgitud ka inglise keelde ja seda kasutati samalaadse, samadel põhjustel alustatud briti projekti kohta Buuri sõja aegses Lõuna-Aafrikas: buuridest tsiviilelanikud "koondati" laagritesse, et jätta buuri võitlejad ilma peavarju ja toetuseta. (lk 27)
  • Kahtlemata võimendasid mõned kolonialismi vormid nii valge rassi üleoleku müüti kui ka seadustasid ühe rassi vägivalla kasutamist teise vastu. Seepärast võib väita, et Euroopa kolonistide korrumpeerivad kogemused aitasid sillutada teed XX sajandi Euroopa totalitarismile. Ja mitte ainult Euroopa: Indoneesia on näide postkoloniaalsest riigist, mille valitsejad panid kõigepealt oma kriitikud koonduslaagritesse, täpselt nagu olid teinud nende koloniaalisandad. (lk 28)
  • Teatud tasandil olid bolševikud nagu kõik haritud venelased teadlikud sellest, kuidas Vene keisririik hävitas kirgiise, burjaate, tunguuse, tšuktse ja teisi rahvaid. Asjaolu, et see neid eriti ei häirinud — neid, kes olid muidu nii mures rõhutute saatuse pärast —, näitab juba ise midagi nende varjatud eelduste kohta. (lk 28)
  • Nõukogude süsteemis, nagu me peagi näeme, algas dehumaniseerimise protsess samuti arreteerimise hetkel. Siis võeti vangidelt nende riided ja identiteet, neile ei võimaldatud kontakti välismaailmaga, neid piinati, kuulati üle ja toodi protsessifarssidele — kui nende üle kohut üldse mõisteti. Üks nõukogulik omapära selle protsessi juures oli, et vangid heideti välja kogu nõukogude elust; neil keelati kasutada sõna "seltsimees" üksteise poole pöördumisel ja alates 1937. aastast keelati anda neile ihaldusväärset "lööktöölise" aunimetust, ükskõik kui hästi nad käitusid või töötasid. Stalini portreesid, mis rippusid kodudes ja kontorites üle kogu Nõukogude Liidu, ei olnud paljude vangide tunnistuste kohaselt laagrites ja vanglates peaaegu kunagi näha. (lk 30)
  • Süsteemis koheldi vange nagu kariloomi või maagikamakaid. Valvurid kamandasid neid edasi-tagasi, nii nagu ise tahtsid, laadisid neid loomavagunitesse ja sealt maha, kaalusid ja mõõtsid neid, toitsid, kui neist tundus olevat kasu, ja näljutasid, kui mitte. Marksistlikku terminoloogiat kasutades tuli neid ekspluateerida, muuta nad asjadeks ja leida neile kasulikku rakendust. Kui nad ei olnud tootlikud, puudus nende elul nende isandate silmis väärtus. (lk 31)
  • Koonduslaagri idee võib olla küllalt üldine ning kasutatud paljudes eri kultuurides ja olukordades, kuid laagrite kultuuridevahelise ajaloo kas või pinnapealne uurimine näitab, et konkreetsed detailid — kuidas oli elu laagrites korraldatud, kuidas laagrid aja möödudes arenesid, kui rangeks või korratuks nad muutusid, kui julmad või leebed nad olid — sõltusid konkreetsest maast, kultuurist ja riigikorrast. Okastraadi taga olijaile määrasid need detailid nende käekäigu, tervise ja ellujäämise. (lk 32)
  • Igal elulool on oma ainulaadsed jooned, igal laagril jätkus erineva iseloomuga inimeste jaoks erinevaid õudusi. Saksamaal võisid vangid surra julmuse, Venemaal meeleheite tagajärjel. Auschwitzis võisid sa surra gaasikambris, Kolõmal lumes surnuks külmuda. Sa võisid surra Saksamaa metsas või Siberi tühermaal, surra kaevandusõnnetuses või surra loomavagunis. Kuid lõpuks oli see ikkagi vaid sinu elulugu. (lk 32)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel