NATO

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon on sõjaline liit, mis ehitati üles Ameerika Ühendriikide juhtimisel. Selle eksistentsi alus on artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu.

Proosa[muuda]

  • [NATO eesmärk on] hoida venelased väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.
    • Hastings Ismay, 1949, kolm aastat enne NATO peasekretäri ametisse asumist, cit. via David Reynolds ed., "Introduction", Rmt: "The Origins of the Cold War in Europe: International Perspectives" (Yale University, 1994), lk 13, viitab Peter Hennessy, Whitehall (London, 1989), lk 412


  • [NATO kohta:] "Olen veendunud, et praegune lahendus on üksnes ajutine, selle eesmärk on kaitsta südant. See peab laienema, kuni kogu vaba maailma katab üks vihmavari.
    • Hastings Ismay NATO peasekretärina, cit. via Smith, Robert. The NATO International Staff/Secretariat, 1952-1957. London: Oxford University Press, 1967, lk 65



  • Ameerika president, kelle võitu tähistati Venemaa duumas šampanjaga, on Euroopaga riidu läinud. Ta on seadnud kahtluse alla Põhja-Atlandi lepingu põhialused. Kõikvõimalikud ebakõlad NATO liikmete vahel on võit Vene sõjas lääne vastu. (lk 86)
  • Kaoses ja võimuvaakumis, mis valitses pärast perestroikat, kasutasid impeeriumi äärealadel elavad rahvad soodsat hetke, et vabaneda Vene võõrvõimust. See võimaluste aken avanes ajaloolises perspektiivis ainult lühikeseks ajaks, rahvaste vangla järgmise reinkarnatsioonini, seepärast pidid uute riikide valitsused kiiresti leidma lahenduse oma sõltumatuse säilitamiseks. Tuli otsida tugevaid liitlasi. Leiti NATO. Endised Vene kolooniad tunglesid võimalikult kiiresti sellesse kaitseliitu, noorte iseseisvate riikide ellujäämisstrateegia oli kutsuda NATO enda juurde, ja see strateegia osutus näiteks Balti riikide puhul igati õigustatuks. Baltikumis jälgiti demokraatia ülesehitamist Venemaal umbusuga. Taheti ära hoida, et "rohelised mehikesed" hakkaksid venelaste õiguste nimel Riias või Narvas Balti "fašistide" vastu võitlema. Ukrainal sellist tugevat liitlast ei olnud ning talle tungiti kallale ja ta kisti tükkideks. Kas NATO itta laienemise kasuks saab olla veel veenvamat argumenti? (lk 88)


  • NATO ühtsuses pole põhjust kahelda. See nõuabki kõva ettevalmistust ja diplomaatilist koordinatsiooni, et pärast tuhandete süütute tsiviilisikute avalikku hukkamist Süda-Euroopas olla võimeline nii ühtselt kuu aega vanu seisukohti ette kandma.


  • ... eriti praegu käiva sõja, aga ka varasemate kogemuste põhjal peab NATO jõudma loogilise järelduseni, et ükski heidutus ega sanktsioon ilma relvaga sekkumise ähvarduseta ei ole takistanud ega takista edaspidigi Venemaad oma piiride taga tavasõdu algatamast ja pidamast. Ainus veel proovimata viis on nn punaste joonte nihutamine, NATO reeglite seniste aina kitsama tõlgenduse asemel pöörduda tagasi avarama tõlgenduse (ja sellele ka korrektse juriidilise katte tekitamise) juurde. Ei pea tingimata avalikult ja detailselt välja ütlema, mis on NATO väljaspool liikmesriikide territooriume sõjalise sekkumise aluseks, kuid see peab olema omavahel kokku lepitud ja teada kõigile neile, kes end ohustatuna tunnevad. NATO moraalne autoriteet ka tema liikmesmaade rahvaste hulgas laguneb kiiresti olematuks, kui jätkatakse eskalatsiooni­lõksus ning ainus sõnum Venemaa naaberrahvastele on, et teie saatus on kurjategija kõrval elada, kannatada ja ohvreid tuua.


  • Mõned USA-s levitavad teooriat, justkui oleks see kõik meie süü, sest me laiendasime NATO-t ja käitusime Venemaa suhtes halvasti ja pidanuks olema Venemaa suhtes mõistvamad. Mina arva, et see on rumal vaade.
Olgu läbipaistvuse huvides öeldud, mina olen üks Clintoni ja hiljem Bushi administratsiooni aegsetest n-ö arhitektidest, kes aitas tuua Kesk- ja Ida-Euroopa riike ja ka Baltimaid NATO-sse. See, mida me 1990ndail tegime, oli, et pakkusime Venemaale head kohta ühinenud Euroopas. Mida me ei pakkunud, oli Kremli mõjusfääride ja domineerimise kestmist ei Baltimaades ega Kesk- ja Ida-Euroopas ja me tegime õigesti. Meil oli õigus mitte lubada Venemaale mõjusfääride poliitika jätkumist.




  • Nagu ütles Eesti ajalooprofessor, kadunud Enn Tarvel mõne aasta eest: küsimus pole selles, kas venelased tulevad tagasi, vaid selles, millal nad tulevad. Täpsustan küll, et kõrgete kaitsekulude tasemega vastutustundliku NATO riigina on Eesti jaoks praegu küsimus: millal venelased teevad katse tagasi tulla. See on Viimase Lahke Maja elanikele reaalsus, mis alati valmis hammustama.
  • Vastusamme Vene agressioonile tehakse aastakümnete parimas koostöös demokraatlike riikide vahel. Juba on hakatud rääkima lääne "taassünnist", arvatust palju sitkemast vastupanuvõimest autokraatlikele režiimidele. NATO, mis vahepeal rääkis liiga palju sellest, mida ta praeguses olukorras teha ei saa, atraktiivsust näitavad Soome ja Rootsi liikmesustaotlused, mis selle loo ilmumise ajaks tõenäoliselt lõpusirgel. Ja allianss tugevdab jõuliselt oma idatiiba.
Ometi oleks ülimalt ettevaatamatu ja vastutustundetu mõnuleda liigselt kõige Ajaloolise üle, millega Meie oleme Enda kohta hakkama saanud ja jätta sõjaga seotud töö pooleli või ka venima. Niisiis, tööle.
  • Lisaks tuleb nii praktilistel kui ka moraalsetel põhjustel jaatavalt vastata Ukraina soovile liituda lääne organisatsioonide, Euroopa Liidu ja NATO-ga. Praktilistel, sest meie huvides on uus suur liitlane strateegilises asukohas. Moraalsetel, sest Ukraina on Euroopa riik ajaloo, kultuuri, üha enam majanduse, inimestevahelise läbikäimise, isegi kiriku kuuluvuse mõttes.
Kui selline riik tahab saada Euroopa osaks ka poliitiliselt, kui ukraina rahvas on otsustanud euroopalikuks saada, siis kellel, kurat, on õigus seda keelata?


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=NATO&oldid=103915"