Primo Levi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Primo Levi 1950ndail

Primo Michele Levi (31. juuli 1919 – 11. aprill 1987) oli Itaalia juudi päritolu keemik ja kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema raamatud "Kas see on inimene" ja "Hingetõmbeaeg".


"Kas see on inimene"[muuda]

Primo Levi, "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber".


  • Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager. Ta on ühe maailmavaate, järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
  • Fašistlik miilits arreteeris mu 13. detsembril 1943. Olin kahekümne nelja aastane, mitte eriti mõistlik ja ilma mingi elukogemuseta ning mul oli selgelt väljakujunenud hoiak, mida neli aastat kestnud segregatsioonirežiim ja rassiseadused olid veelgi süvendanud: elada oma üsna ebareaalses maailmas, mida asustasid viisakad kartesiaanlikud fantaasiad, siiras meestevaheline sõprus ja veretud suhted naistega. Minus elas mõõdukas ja abstraktne mässuvaim. (lk 9)
  • Ja saabus öö, ja see öö oli selline, et ükski inimene poleks tohtinud seda näha ja elama jääda. Kõik tundsid seda: ükski valvur, ei itaallane ega sakslane, ei söandanud vaatama tulla, mida teevad inimesed, kes teavad, et peavad surema.
Igaüks jättis eluga hüvasti viisil, mis talle kõige paremini sobis. Mõned palvetasid, teised jõid ennast täis, kolmandad joobusid viimsest pöörasest kirest. Kuid emad olid üleval, et asuda õrna hoolega teemoona valmistama ja pesid lapsi ning pakkisid asju, ja koidu ajal oli okastraat täis kuivama riputatud lastepesu; ei unustatud ei mähkmeid ega mänguasju, ei patju ega neid sadat pisiasja, mida emad nii hästi tunnevad ja mida lapsed alati vajavad. Kas teie ei teeks sedasama? Kui teid peaks homme koos lapsega tapetama, kas ei annaks te täna talle süüa? (lk 10-11)
  • Varem või hiljem jõuavad kõik oma elus selgusele, et täiuslikku õnne pole olemas, kuid vähesed tõdevad vastupidist: et ka täiuslikku õnnetust pole olemas. Hetked, mil tajume ühte või teist neist piirseisunditest, on oma olemuselt väga sarnased: nad tulenevad meie inimeseksolemisest, mis ei salli mingisugust ebamäärasust. Me pole rahul oma alati pooliku teadmisega tulevikust; ja mõnel juhul on selle nimeks lootus, teinekord jälle ebakindlus homse suhtes. Me ei lepi oma surelikkusega, mis seab piiri igale rõõmule, kuid ka igale valule. Me ei taha tegemist teha eluliste argimuredega, mis määrivad igat kestvamat rõõmu, kuid viivad ka mõtted eemale meid tabanud õnnetustest, nii ei nad jõuavad meie teadvusse vaid ajuti ja talutaval määral. (lk 12)
  • Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: öö lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse valikuga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga Reich'ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast vangist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes juhuse tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid gaasikambrisse. (lk 14)
  • Me tuleme autost maha ja meid saadetakse suurde lagedasse tuppa, kus on hirmus kuum. Kui janused me oleme! Vee õrn sulin radiaatorites teeb meid pööraseks: me pole neli päeva tilkagi joonud. Ja ometi on siin kraan ja selle kohal silt, mis ütleb, et joomine on keelatud, sest vesi pole puhas. Tobedus, on ilmne, et silt on õel nali, "nad" teavad, et me oleme janusse suremas ja viivad meid tuppa, kus on kraan, ja Wassertrinken verboten. Ma joon ja õhutan ka kaaslasi seda tegema; kuid pean sülitama, sest vesi on leige ja lääge ning lõhnab soo järele.
See on põrgu. Täna, meie päevil, peab põrgu olema just niisugune, suur ja lage tuba, kus meil tuleb püstijalu oodata, ja kraan, kust tilgub vett, mida ei saa juua, ja me ootame midagi jubedat, ja midagi ei juhtu, ja ikka veel ei juhtu mitte midagi. Mida mõelda? Ei saa enam mõelda, ja nii ongi, kui ollakse surnud. Keegi istub põrandale. Aeg möödub tilkhaaval. (lk 17)
  • Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks tõde: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud riided, kingad, isegi juuksed; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka nimi: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
  • Poiss seletas meile vastutahtsi, et kõik teised on väljas tööl ja tulevad tagasi õhtul. Tema lasti hommikul haiglast välja, täna on ta tööst vaba. Küsisin temalt (naiivsusega, mis juba mõni päev hiljem mulle uskumatuna tundus), kas meile ei antaks vähemalt hambaharju tagasi; poiss ei naernud, nägu väljendamas sügavat põlgust, nähvas ta mulle: "Vous n’etes pas à la maison." Ja seda refrääni kuulsime me kõigilt: te pole enam kodus, see pole sanatoorium, siit lahkutakse ainult korstna kaudu. (Mida see küll tähendab? Hiljem saime seda õige hästi teada.) (lk 22)
  • Ja oh imet: janust kokku kukkumas, märkasin ühe akna taga käeulatuses ilusat jääpurikat. Avasin akna ja murdsin purika lahti, kuid otsekohe ilmus mu ette üks pikk ja turjakas kuju, kes seal väljas ringi tiirutas, ja lõi jääpurika mul jõhkralt käest. "Warum?" küsisin oma kehvas saksa keeles. "Hier ist kein Warum" (siin ei küsita, miks), vastas tema ja tõukas mu sisse tagasi. (lk 22)
  • Laagri värava juures hakkab mängima fanfaar: ta mängib Rosamundet, tuntud sentimentaalset laulukest, ja see tundub meile nii kummaline, et vahetame turtsatades pilke; meis tärkab kergendustunne, võibolla ei kujuta kõik need tseremooniad endast muud kui vägevat saksa stiilis bufonaadi. Aga kui fanfaar Rosamunde lõpetab, hakkab ta mängima marsse, üht teise järel, ja ennäe, hakkavad paistma meie töölt naasvate kaaslaste salgad. Nad liiguvad viiekaupa reas: nende kõnnak on kummaline, ebaloomulik, jäik, otsekui oleksid nad ainult luudest koosnevad hernehirmutised; kuid nad marsivad rangelt marsirütmis. (lk 23)
  • Kui oleksime mõistlikud, lepiksime ilmselge tõsiasjaga, et meie tulevik on täiesti tume, et iga ennustus on meelevaldne ja ilma vähimagi aluspõhjata. Aga mõistlikud on inimesed üsna harva, kui mängus on nende endi saatus: igal juhul eelistavad nad äärmusi, nõnda et iseloomust sõltuvalt on mõned meie hulgast sügavalt veendunud, et kõik on kadunud, et siin ei saa elada ning et lõpp on kindel ja kiire; teised jälle usuvad, et kui raske elu meid ka ei ootaks, ikkagi on pääsemine tõenäoline ega või kaugel olla, ja kui meil jätkub usku ning jõudu, näeme jälle kodu ja oma armsaid. Need kaks klassi, pessimistid ja optimistid, pole siiski nii erinevad: mitte sellepärast, et oleks palju agnostikuid, vaid sellepärast, et enamik kõigub järjekindlusetult ja ebaloogiliselt kahe äärmuse vahel, sõltuvalt vestluskaaslasest ja ajahetkest. (lk 28)
  • Kahjuks olen unustanud need otsekohesed ja selged sõnad, mida lausus mees, kes juba aastatel 1914-1918 Austria-Ungari armee seersant Steinlaufina raudristi välja teenis. Mul on sellest kahju, sest nüüd pean tema konarlikus itaalia keeles esitatud hea sõduri monoloogi tõlkima kahtleja keelde. Aga nende sõnade mõte, mida ma ei unustanud ega unustagi, oli järgmine: just nimelt sellepärast, et laager on suur masinavärk, mille eesmärgiks on meid loomadeks muuta, ei tohi me loomastuda; ka niisuguses kohas saab ellu jääda, ja sellepärast tuleb tahta ellu jääda, et jutustada, et anda tunnistust; ja ellujäämise jaoks on oluline pingutada selle nimel, et päästa vähemalt tsiviliseerituse skelett, kondikava, väline vorm. Me oleme kõigist õigustest ilmajäetud orjad, kaitsetud kõigi solvangute eest, määratud peaaegu kindlasse surma, kuid üks asi on meile alles jäetud ja me peame seda kogu jõust kaitsma, sest ta on viimane: me võime keelduda murdumast. (lk 33)
  • Kõik teavad, et saja seitsmekümne nelja tuhanded on Itaalia juudid: tuntud Itaalia juudid, kes saabusid kaks kuud tagasi, kõik advokaadid, kõik arstid, neid oli üle saja, ja nüüd pole neid rohkem kui nelikümmend, need, kes ei oska tööd teha ja lasevad enda tagant leiva ära varastada, ja saavad hommikust õhtuni kõrvakiile; sakslased kutsuvad neid "zwei linke Hände" (kaks vasakut kätt) ja isegi Poola juudid põlgavad neid, sest nad ei räägi jidišit. (lk 40)
  • Lugude valik on väike, vahest tosin, iga päev needsamad, hommikul ja õhtul - igale sakslasele armsad marsid ja rahvalaulud. Nad lõikuvad meie mälusse, neist saavad viimased asjad laagrist, mis me unustame: nad on laagri hääl, tema geomeetrilise hulluse tajutav väljendus, märk kellegi otsusest meid kõigepealt inimestena nullida ja seejärel aeglaselt tappa.
Kui see muusika kõlab, siis teame, et meie kaaslased seal väljas udus marsivad nagu elutud masinad; nende hinged on surnud ja muusika ajab neid, nagu tuul kihutab kuivanud lehti, lämmatades nende tahte. Tahet pole enam: iga trummilöök tähendab sammu, nõrkenud lihaste nähtavat kokkutõmmet. Sakslased on sellega hakkama saanud. Neid on kümme tuhat ja nad on üksainus hall masinavärk; nad on täpselt paika pandud; nad ei mõtle ega taha, nad astuvad. (lk 42)
  • Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja peksust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud vagunites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas väsimuses edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha. (lk 45-46)
  • Inimese võime leida endale nišš, leida oma nurgake, ehitada enda ümber õhuke kaitsebarjäär, seda ka näiliselt lootusetutes olukordades, on uskumatu ja vääriks põhjalikku uurimist. Tegu on olulise kaitsestrateegiaga, mis on osalt passiivne ja teadvustamata ning osalt aktiivne: pista voodi kohale seina sisse nael, et riputada sinna ööseks saapad kuivama; sõlmida naabritega sõnatud mittekallaletungipaktid; vaistlikult tajuda selle komando ning ploki kombeid ja reegleid ning neid aktsepteerida. Selle pingutuse viljana suudetakse mõne nädalaga uuesti saavutada teatud tasakaal, teatud kindlustunne ootamatuste ees; olen suutnud endale pesa ehitada ja saanud üle kohavahetuse traumast. (lk 47)
  • Asi pole ainult ämbri juurde minekus: kord näeb ette, et ämbri viimane kasutaja peab ise minema peldikusse seda tühjendama; ka on reegel, et öösel võib barakist väljas käia ainult ööriietes (särgi ja aluspükste väel) ning näidates öövahile numbrit. Teadagi järeldub sellest, et öövaht püüab säästa sellest teenistusest oma sõpru, rahvuskaaslasi ja prominente; lisagem siia veel, et vanad olijad on oma meeli niivõrd teritanud, et nad on imelisel kombel suutelised ainult ämbrist kostva sorina järgi kindlaks tegema, kas vedeliku tase läheneb ohtlikule piirile või mitte, mistõttu neil õnnestub peaaegu alati tühjendamisest pääseda. Sellepärast on ämbri tühjendamise kandidaate igas barakis üsna piiratud arvul, väljavalamist vajava vedeliku kogus on aga vähemalt kakssada liitrit, mistõttu ämbrit tuleb tühjendada oma kakskümmend korda.
Nõnda siis satume me, kogenematud ja privileegideta, igal öösel suurde ohtu, kui vajadus meid ämbri juurde sunnib. Ootamatult ilmub nurgast öövaht ja rabab meist kinni, kritseldab endale üles meie numbri, annab meile paari puukingi ja ämbri ning ajab meid lõdisevate ja unistena välja lumme. Peame vedama ennast kuni peldikuni, käes ämber, mis peksab vastu paljaid sääri, vastikult soe; ta on üle igasuguse mõistliku piiri täis, ja on vältimatu, et rappumisega loksub midagi meile jalgadele, ja kuigi see ülesanne on eemaletõukav, on ometi parem, kui see langeb meile ja mitte meie narinaabrile. (lk 51)
  • Teel tööle, vankudes suurtes puukingades jäätunud lumel, vahetasime mõne sõna ja sain teada, et Resnyk on poolakas; ta on kakskümmend aastat Pariisis elanud, kuid tema prantsuse keel on kirjeldamatu. Ta on kolmekümneaastane, aga nagu meile kõigile, võiks tallegi pakkuda vanust seitsmeteistkümnest viiekümneni. Ta jutustas mulle oma loo, mille tänaseks olen unustanud, kuid kindlasti oli see valus, jõhker ja liigutav lugu; sest niisugused on kõik meie lood, sajad tuhanded lood, kõik erinevad ja kõik täis traagilisi, jahmatavat paratamatust. Me jutustame neid õhtuti kordamööda üksteisele, nad on juhtunud Norras, Itaalias, Alžeerias, Ukrainas ning on lihtsad ja mõistetamatud nagu piiblilood. Aga ehk ongi need lood uuest Piiblist? (lk 55)
  • Veendumus, et elul on olemas eesmärk, on juurdunud kõigisse inimkeha kudedesse, ta kuulub inimeseksolemise juurde. Vabad inimesed annavad sellele eesmärgile mitmeid nimesid ja arutlevad ning vaidlevad palju selle üle, kuid meie jaoks on küsimus lihtsam. Täna ja siin on meie eesmärgiks elada kevadeni. Muust me praegu ei hooli. See eesmärk ei sisalda praegu teisi eesmärke. Hommikul, kui ootame loendusplatsile rivistunult lõpmata kaua tööleminekut ja iga tuulehoog tungib riiete alla ning jookseb tugevate värinatena üle meie kaitsetute kehade, on kõik ümberringi hall ja meiegi oleme hallid. Hommikul, kui on alles pime, uurime me kõik idataevast, ct märgata leebema aastaaja esimesi märke, ja iga päev kommenteeritakse päikesetõusu: täna tõusis ta natuke varem kui eile; täna on natuke soojem kui eile; kahe kuu pärast, kuu aja pärast annab külm järele ja siis on meil üks vaenlane vähem. (lk 61)
  • Karbiiditorn, mis asub keset Bunat ja mille tipp on udus harva näha, on meie ehitatud. Telliskive, millest ta koosneb, kutsutakse Ziegel, briques, tegula, cegli, kamenny, bricks, téglak ja vihkamine on talle mördiks; vihkamine ja riid nagu Paabeli torni juures, ja nii me teda hüüamegi: Babelturm, Bobelturm, ja tema kaudu vihkame oma isandate suurushullust, nende põlgust Jumala ja inimeste, meie, inimeste vastu.
Ja me tunneme veel tänagi, ja isegi sakslasedki tunnevad, et antiikse needuse sarnane needus, mitte transtsendentne ega jumalik, vaid kohalolev ja ajalooline, ripub selle häbitu ehituse kohal, mis on rajatud keelte segamisele ja püstitatud vastu taeva tahet otsekui kivisse raiutud jumalateotus. (lk 62)
  • Sest selline on inimese loomus, et läbielatud vaevad ja kannatused ei summeeru meie meeltes, vaid väiksemad peituvad suuremate sisse vastavalt hierarhiale. Asjade selline korraldus pärineb Ettehoolduselt endalt ja just see lubab meil laagris ellu jääda. Ja see on ka põhjus, miks vabaduses elav inimene pole kunagi rahul: inimesel pole aimu sellest, milline peaks olema täieliku rahulolu seisund, veel vähem sellest, mis sellise rahulolu tagavad, sest tegureid on palju, nad on pealistikku ja neile antakse ühe põhiteguri nimi; kui see lõpuks kaob, siis tõdetakse valusa jahmatusega, et selle teguri sees on veel üks teine, tegelikult terve rida teisi tegureid.
Seepärast oli külm kogu talve paistnud meile ainsa vaenlasena, aga vaevalt jõudis ta järele anda, kui märkasime, et oleme näljased. Ja sedasama viga korrates ütleme täna: "Kui ainult seda nälga poleks!..."
Aga kuidas suudaksime loobuda mõtlemast näljale? Laager tähendab nälga; meie ise oleme nälg, elav nälg. (lk 63)
  • Teisel pool teed töötab ekskavaator. Trosside otsas rippuv kopp ajab hambulised lõuad laiali, mõtleb hetke, nagu kõhkleks, mida valida, viskub siis savise ja pehme maa poole ning lööb sellele näljased hambad sisse, kabiini katuselt aga tuleb rahulolev pahvak tihedat valget suitsu. Siis tõuseb kopp uuesti, teeb poolringi, oksendab suure suutäie selja taha välja ja alustab otsast peale.
Labidale toetudes vaatame seda pilti andunult. Iga kopa suutäie järel liigahtavad meie suud, aadamaõunad jõnksatavad üles ning alla, haletsusväärselt nähtavad lõdva naha all. Me ei suuda ennast ekskavaatori söömaajastseenist lahti kiskuda. (lk 63)
  • Suletagu okastraadi taha tuhanded erinevad indiviidid, erinevas vanuses, erinevast sotsiaalsest keskkonnast, erinevat päritolu, erinevat keelt kõnelevad, erineva kultuuritaustaga, erinevate traditsioonidega inimesed ja allutatagu nad seal pidevale kontrollile ja ühesugusele režiimile, mis ei vasta kõige elementaarsematele vajadustele. Ja kehtestagu eksperimentaator võimalikult ranged reeglid, et teha selgeks, mis on põhiline ja mis inimlooma poolt olelusvõitluses omandatud.
Ma ei usu kõige ilmsemasse ja kergemasse järeldusse: et inimene on oma loomult just nii brutaalne, egoistlik ja rumal, nagu lubab arvata ta käitumine, kui on eemaldatud kogu kultuuriline pealisehitus, ja et Häftling on seega lihtsalt piiranguteta inimene. Ma arvan pigem, et siit ei saa järeldada midagi muud, kui et meeleheitlikus viletsuses ja füüsilises abituses tõrjutakse tagaplaanile paljud harjumused ja sotsiaalsed instinktid. (lk 75)
  • Juutidest prominendid on Saksa koonduslaagri tüüpiline produkt: pakutagu mõnele orjaseisuses indiviidile privilegeeritud positsiooni, teatavaid hüvesid ja arvestatavat tõenäosust ellu jääda, nõudes vastutasuks loobumist loomulikust solidaarsusest oma kaaslastega, ja küllap leidub neid, kes sellega nõustuvad. Selline inimene jääb väljapoole üldisi seadusi ja ta omandab puutumatuse; seepärast muutub ta seda vastikumaks ja vihatumaks, mida suurema võimu ta saab. Kui tema juhtida antakse trobikond õnnetuid, kelle elu ja surma üle ta võib otsustada, muutub ta julmaks hirmuvalitsejaks, sest mõistab, et kui tema ei ole seda piisavalt, siis asub tema kohale keegi teine, keda peetakse sobivamaks. Ja et ta ei saa välja valada oma viha rõhujate peale, siis pöörab ta selle mõistusevastaselt rõhutute vastu; ja ta tunneb rahuldust, et võib suunata ülaltpoolt tuleva ülekohtu edasi oma alluvatele.
Tuleb möönda, et see kõik jääb kaugele pildist, mida tavatsetakse maalida rõhututest, kes ühinevad, kui mitte vastupanus, siis vähemalt vastupidavuses. Pole välistatud, et nii võib juhtuda, kui kannatused ei ületa teatud piiri, või siis, kui rõhuja kogenematusest või suuremeelsusest seda sündida laseb või soodustab. Aga tunnistagem, et meie päevil valitseb kõigis okupeeritud maades samasugune olukord, kus rõhutud rivaalitsevad ja vihkavad üksteist; ja see, nagu paljud teisedki inimlikud fenomenid, tulevad laagris esile oma kõnekas alastuses. (lk 78)
  • Kantiinis kuuldud uudised liitlaste dessandist Normandiasse, venelaste pealetungist ja ebaõnnestunud atentaadist Hitlerile olid meis kergitanud ägedaid, kuid lühiajalisi lootuselaineid. Igaüks meist tundis jõudu päev-päevalt kahanevat, elutahet kustuvat, vaimu tuhmuvat; ja Normandia ning Venemaa olid nii kaugel, ja talv nii ligi; nälg ning meeleheide olid nii konkreetsed ja kõik ülejäänu nii ebareaalne, et tundus võimatu, nagu oleks olemas üks teistsugune maailm ja teistsugune aeg kui meie mudane maailm ja meie steriilne seisev aeg, mille lõppu me ei suutnud enam ette kujutada.
Elava inimese jaoks on ajaühikutel alati väärtus, mis on seda suurem, mida suuremad on selle sisemised ressursid, kes seda aega kasutab; kuid meie jaoks liikusid tunnid, päevad ja kuud tuimalt tulevikust minevikku ikka liiga aeglaselt nagu vastik, ülearune ollus, millest püüdsime võimalikult ruttu lahti saada. Lõppenud oli aeg, mil päevad järgnesid üksteisele elavate, hinnaliste ja korvamatutena, tulevik seisis meie ees halli ja üksluisena nagu ületamatu barjäär. Meie jaoks oli ajalugu peatunud. (lk 99-100)
  • Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud. Julmad ja rumalad SS-lased, kapod, poliitvangid, kriminaalid, suured ja väikesed prominendid, kuni viirastuslike ja orjastatud Häftling'iteni - kõik sakslaste loodud ebaterve hierarhia astmed ühinevad paradoksaalsel kombel ühes ja sellessamas varjatud meeleheites. (Lk 103)
  • Oleme kogu jõust võidelnud talve saabumise vastu. Oleme klammerdunud kõigi soojade hetkede külge, iga loojangu ajal oleme püüdnud päikest veel natuke aega taevas hoida, aga kõik on olnud asjatu. Eile õhtul loojus päike pöördumatult räpasesse sumusse ja traatide rägastikku ning täna on talv käes.
Meie teame, mida see tähendab, sest me olime siin juba eelmisel talvel, ja teisedki õpivad selle ruttu ära. See tähendab, et nende kuude jooksul, oktoobrist aprillini, sureb igast kümnest seitse. (lk 105)
  • Tasapisi saabub vaikus ja minu kolmanda korruse narilt on näha ja kuulda, kuidas vana Kuhn, barett peas, rindkeret ägedalt edasi-tagasi õõtsutades valju häälega palvetab. Kuhn tänab Jumalat, et teda ei selekteeritud.
Kuhn on arust ära. Kas ta ei näe oma kõrvalnaril kreeklast Beppot, kes on kahekümneaastane ja läheb ülehomme gaasikambrisse? Mees teab seda ja lamab, sõnagi lausumata ja enam midagi mõtlemata, ning vahib ainiti laelampi. Kas Kuhn ei tea, et järgmine kord on tema kord? Kas Kuhn ei saa aru, et täna on sündinud midagi jälki, mida ükski palve, mitte mingi ülestunnistus, mitte mingi kahetsus, ühesõnaga, mitte miski inimese võimuses olev enam iial ei hüvita?
Kui mina oleksin Jumal, sülitaksin Kuhni palve maa peale tagasi. (lk 110)
  • Õnneks ei ole täna tuult. Veider, ikka ja jälle tuleb tunne, ct meil on vedanud, et mingi, kas või kõige tühisem asjaolu peatab meid meeleheitekuristiku serval ja laseb meil elada. Sajab, aga tuult ei ole. Teinekord sajab ja lõõtsub tuul, aga sa tead, et õhtul on sinu kord saada lisaannus suppi, ja sa leiad jõudu õhtuni vastu pidada. Või siis jälle on vihm, tuul ja igavene nälg kokku saanud ja sa mõtled, et kui sa tõesti peaksid, kui sa tõesti ei tunneks südames enam midagi muud kui kannatust ja tülpimust, nagu mõnikord juhtub, kui tõepoolest tundub, et oled omadega täiesti põhjas; nojah, ka siis mõtleme, et kui me tahame, võime ju iga hetk minna ja haarata voolu all olevast traadist või hüpata manööverdava rongi alla, ja siis ei saja enam kunagi. (lk 111)
  • Mälu on veider instrument: sellest ajast peale, kui laagris olen, tantsisklevad mul peas kaks värsirida, mis mu sõber kaua aega tagasi kirjutas:

...kuni kord ühel päeval
pole mõtet lausuda: homme.

Siin ongi nii. Kas teate, kuidas öeldakse laagri žargoonis "mitte iialgi"? "Morgen früh", homme hommikul. (lk 113)
  • Inimest hävitada on raske, peaaegu sama raske nagu teda luua: see polnud kerge ega kiire töö, kuid te saite sellega hakkama, sakslased. Ennäe meid, kuulekaid teie pilkude all: meie poolt pole leil enam midagi karta; ei mässu ega ähvardusi, isegi mitte hukkamõistvat pilku. (lk 126)
  • Näis, et äsja surnud laager oli juba lagunenud. Polnud enam vett ega elektrit; purunenud aknad ja uksed pekslesid tuule käes, katustel kolisesid lahtitulnud plekitahvlid ning tulekahjust tekkinud tuhk lendas kaugele ja kõrgele. Pommide hävitustööle lisandus inimeste panus: räbalais, kokkuvarisemise äärel, liipasid skeletitaolised liikumisvõimelised haiged igal pool ringi otsekui röövikute armee kõvaksjäätunud maal. Nad olid toidu ja küttepuude otsingul kõik tühjad barakid pahupidi pööranud; olid arutus raevus rüüstanud vihatud Blockältester'ide groteskselt dekoreeritud toad, mis olid kuni eilseni tavalistele vangidele suletud; suutmata enam oma soolestikku valitseda, olid nad ennast kergendanud igale poole, reostades hinnalist lund, mis oli nüüdsest kogu laagri jaoks ainus veeallikas. (lk 135)
  • Väljas valitses ikka sügav vaikus. Kaarnaid oli hulgaliselt juurde tulnud ja kõik teadsid, miks. Ainult pikkade vaheaegade järel kostis veel kahurite kahekõne.
Kõik rääkisid üksteise võidu sellest, et venelased tulevad varsti, otsekohe, et nad on juba kohal; kõik kuulutasid seda, kõik olid selles kindlad, kuid õigupoolest ei uskunud keegi. Sest laagris kaob lootus ning usk omaenda mõistusessegi. Laagris on mõtlemine kasutu, sest sündmused on enamasti ettearvamatud; mõtlemine on kahjulik, sest ta säilitab tundlikkuse, mis omakorda sünnitab valu, ja mingi ettenägelik loodusseadus lõpetab ajutegevuse, kui kannatused ületavad teatud piiri. (lk 144)
  • See on inimene, kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida ebaõiglusel või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab voodit laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on - kuigi mitte oma süü läbi - mõtleva inimese etalonist kaugemal kui kõige primitiivsem pügmee või kõige julmem sadist.
Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad; just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi. (lk 145)


Hingetõmbeaeg[muuda]

Primo Levi, "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber".


  • See oli toosama tuttav häbi, mis vaevas meid pärast puhastusoperatsioone, iga kord, kui tuli pealt vaadata või taluda mõnd teotust - häbi, mida sakslased ei tundnud, aga mida tunneb aus inimene, kui seisab silmitsi teiste süüga, süüga, mis pelgalt oma olemasoluga närib hinge seest, sellega, et teda ei saa tegelikkusest kõrvaldada ja et su hea tahe oli olnud kas tühine või vähene ja maailma kaitsmiseks polnud sellest piisanud. (lk 150)
  • Ja ka siin, nagu me pika rännutee igal pöörangul, üllatati meid hakatuseks dušiga, sellal kui meie tundsime puudust hoopis muust. Ent tegu polnud tolle alandava, deemonlikult groteskse musta missa rituaaliga, mis oli tähistanud meie sisenemist koonduslaagri kõiksusse; see polnud ka funktsionaalne, kõrgel tehnilisel tasemel antiseptiline protseduur, mis sai meile osaks mitme kuu pärast, kui ameeriklased meid oma hoole alla võtsid; tegemist oli venepärase pesemisega, umbes nii, nagu see on ajast-aega käinud.
Ma ei kahtle sugugi, et üks korralik dušš kulus meile toonastes oludes ära: see oli vajalik ja igati teretulnud. Ent nii selle kui ka kõigi kolme mälestusväärse küürimise puhul üldse oli toimingu konkreetse, otsese tähenduse taga hõlpsalt äratuntav suur sümboolne vari: iga uus võim, kes meid korralt oma sfääri tõmbas, tundis ebateadlikku iha kiskuda meilt varasema elu kest, teha meist oma mudelile vastavad uued inimesed, märgistada meid oma sildiga. (lk 155)
  • Kolmeaastane Hurbinek, kes vist oli Auschwitzis sündinud ega olnud eales näinud puud, Hurbinek, kes nagu täismees võitles viimse hingetõmbeni, et vallutada sissepääs inimeste maailma, kust elajalik vägi oli ta pagendanud, Hurbinek, kel polnud nime, ent kelle tillukest õlavart märgistas Auschwitzi tätoveering, suri 1945. aasta märtsi alul - vabana, kuid mitte päästetuna. Mitte midagi ei jäänud tast järele: ta tunnistab minu sõnade kaudu. (lk 158)
  • Lapsed olid Birkenaus kui rändlinnud: vaid mõni päev püsija edasi kas eksperimentide plokki või otseteed gaasikambrisse. Henek oli kohe taibanud, kust kandist tuul; tubli kapona oli ta "organiseerunud”, loonud püsisuhted ühe mõjuka ungari Häftling'iga ning vabastamiseni vastu pidanud. Kui lasteplokis viidi läbi puhastusi, siis otsustas tema, keda. Kas ta süümepiinu ei tundnud? Ei: miks ta pidanuks..., oli’s ellujäämiseks mõni muu moodus? (lk 159)
  • Mis puutub aga kreeklasse, siis ega triumfist palju puudunud. Kreeklane! Kreeklane kohal! Kumu levis toast tuppa ja peagi oli mu kipraskulmulise kaaslase ümber kogunenud pidutsev rahvamurd. Need sõjamehed, kes alles hiljaaegu olid naasnud sõjaajaloo armetuimast okupatsioonist, rääkisid kreeka keelt, ja mõned täitsa soravalt; kaasakiskuvalt meenutasid nad sündmusi ja paiku, tunnustades anastatud maa meeleheitlikku, väärikat vastupanu rüütelliku vaikimisega. Ent oli veel midagi, mis seltskonda tiivustas: minu kaaslane polnud mingi suvaline kreeklane, silmaga oli näha, et tegemist on meistri, autoriteedi, superkreeklasega. Mõneminutilise vestluse käigus oli ta korda saatnud ime: oli loonud meeleolu.
Ta oli ka sobivalt varustatud: oskas itaalia keelt ja (mis veelgi olulisem ja millest paljudel itaallastelgi jääb vajaka) teadis, millest itaalia keeles rääkida. Ma jäin päris tummaks: kreeklane ilmutas asjatundlikkust neidude ja nuudlite, Juventuse ja ooperimuusika, sõja ja silmapõletiku, veini, musta turu ja mootorrataste alal ja teadis kõiksugu nippe. Minu seltskonnas nii kidakeelsest Mordo Nahumist sai üürikese ajaga õhtu nael ja tähelepanu keskpunkt. (lk 173)
  • Kõik moraalikoodeksid on oma määratlustes jäigad ega võimalda varjundeid, kompromisse, kokkusobitamist. Nad kas võetakse tervikuna omaks või lükatakse kogu täiega tagasi. Ja see on ka peamisi põhjusi, miks inimene elab karjas, otsides vähem või rohkem teadlikult mitte niivõrd liigikaaslase lähedust, kuivõrd suguvenda, kes jagab ta sügavamaid veendumusi (või nende veendumuste puudumist). (lk 174)
  • Vaeste söökla asus katedraali taga: jäi üle välja selgitada, milline Krakówi paljudest kaunitest kirikutest on nimelt katedraal. Kellelt küsida ja kuidas? Üks preester läks mööda: uuriks õige temalt? Kuid too noor ja lahke moega preester ei mõistnud ei prantsuse ega saksa keelt; asi lõppes sellega, et esimest ja ainukest korda pärast kooli lõpetamist maitsesin aastatepikkuse klassikaliste keelte tuupimise vilja, alustades ladina keeles ülimalt veidrat ja segast vestlust. Pärast esmase teabe hankimist ("Pater optime, ubi est mensa pauperorum?") hakkasime läbisegi rääkima kõigest: mu juudi päritolust, laagrist ("castra"? Ei, parem laager, mis paraku küll igaühele arusaadav), Itaaliast, et avalikus kohas pole soovitav saksa keeles rääkida (pisut hiljem kogesin seda omal nahal ja mõistsin paremini) ja veel loendamatutest asjadest, millele tavatu keeleline vorm lisas kummalise, muistse hõngu. (lk 177)
  • Kreeklane selgitas, kui ränk patt on olla jalanõudeta. Sõjaajal tuleb eeskätt hoolitseda kahe asja eest: esmalt jalanõude ja siis söögikraami eest; mitte aga vastupidi, nagu arvab rahvas. Sest kel kingad jalas, võib minna ja otsida, mida hamba alla panna, ümberpöördu aga ei kehti. "Kuid sõda on ju läbi," väitsin ma; ja nagu toonasel hingetõmbeajal paljud, nii arvasin minagi, et sõda on läbi, mõeldes seda märksa laiemalt, kui täna julgetakse uskuda. "Alati käib sõda," kõlas Mordo Nahumi mälestusväärne vastus. (lk 178)
  • Teatavasti ei sünni keegi meist valmis moraalinormidega: need kujundatakse elu jooksul - kogemuste ja tegude põhjal ja ka võõra kogemuse põhjal, kui see sarnaneb meie kogetuga; seega võrdub meie kõigi moraalne universum varasemate kogemuste summaga ja kujutab teatavas mõttes eluloo kokkuvõtet. (lk 178)
  • Mul oli muidki tööülesandeid: pidin Leonardot kliinikus aitama, aitama tal teha ka igapäevast täikontrolli. Nois paigus, kus tähniline tüüfus levis surmatoova nakkushaigusena, osutus seda laadi protseduur hädavajalikuks. Ülesanne ei olnud kuigi meeliköitev: tuli barakid läbi käia, kõik pidid end vööni paljaks koorima ja särgi ette näitama, sest täidel oli kombeks voltide ja õmbluste vahel pesitseda ja sinna muneda. Kõnealust sorti täil on seljal punane laik ning üks pilalugu, mida meie patsiendid väsimatult korrutasid, kinnitas, et kui laiku läbi kohase suurendusklaasi vaadata, pole see miski muu kui tilluke sirbi ja vasara kujutis. Selliseid täisid kutsutakse ka jalaväelasteks, kusjuures kirpe kutsutakse suurtüki- ja sääski lennuväeks, lutikaid langevarjuriteks ning satikaid sapöörideks. Vastav venekeelne sõna on "vši"; seda teatas Marja, kui ta andis mulle teise klade, kuhu pidin märkima täitanute nimed, arvuliselt ära näitama, kui palju neid päevas on avastatud, ja punasega alla joonima, kellel on korduvalt söödikuid avastatud. (lk 189-190)
  • Tegelikult tasus paar tunnikest jaamas mööda saata ka igasuguse kasusaamise eesmärgita, ainuüksi selle nimel, et näha haaravat etendust, mida pakkus kodumaale naasev Punaarmee, pidulikku vaatemängu, mis oli kui piibellik rahvasteränd ja värvikirev nagu rändtsirkuse kolimine. Katowices peatusid üüratu pikad kaubavagunitest kokku haagitud sõjaväeešelonid, mis kohandatud kuudepikkuseks reisiks-ehk isegi Vaikse ookeani äärde välja. Pead-jalad koos elutsesid seal tuhanded sõjaväelased ja tsiviilisikud, mehed ja naised, endised vangid ja sakslased, kes omakorda vangi langenud; takkaotsa kauba-ja mööblikraam, pudulojused, mahamonteeritud tootmisliinid, toiduained, lahinguvarustus ja lihtsalt risu ja rämps. Need voorid olid kui ratastel külad: mõni vagun, kus abieluvoodi või kakski, peeglitega riidekapp, pliit, raadio, lauad-toolid, meenutas kodust pesakest. Vagunist teise olid ausõna-peal veetud elektrijuhtmed, mis said alguse esimesest vagunist, kus asus generaator; juhtmeid oli vaja, et valgust saada, aga ühtlasi ka selleks, et pesu kuivama riputada (ja nõgiseks määrida). Hommikuti, kui lükanduksed lahti tõmmati, ilmusid koduste interjööride taustal nähtavale laia unise palgega poolalasti mehed-naised; jahmunult vahtisid nad ümbrust, taipamata, kus ilmanurgas nad parajasti viibivad, läksid siis maha, et end vooliku all jääkülma veega pesta ning lasid plotski keeramiseks ringi käima tubaka ja Pravda ribad. (lk 200)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel