Peksmine
(Ümber suunatud leheküljelt Peks)
Proosa
[muuda]- [Kadi Estland]: Eile komistasin ühe teatriarvustuse otsa, kus Postimehe kriitik Heili Sibrits toob välja, et ta on väsinud sellest, et naised tõstavad laval oma seelikusaba üles ja on hüsteeriliselt kiimalised. Kas meelelahutuskultuuris pole seda niigi liiga palju? Sellised analüüsid on juba samm edasi. Kui riik doteerib kultuuri, siis ei tohiks olla ohtu, et kultuurist saab mugav propagandariist, kus kedagi ei taheta panna ebamugavust tundma. Kui peame arvestama sellega, et oleks rohkem vaatajaid, siis pole kultuuril kommertskultuuriga mingit vahet. Kriitikust on saanud ju PR-tegija. Kui mõelda, kas #metoo on õnnestunud või mitte, siis väikesed killud, nagu see teatriarvustus või lood, mida ise räägime, või kui oleme valmis teisi toetama, osutavad ju õnnestumisele.
- [Lea Larin]: Ega eesti filmis ja kirjanduses ole naiste kujutamine parem: filmis saab naine alati peksa.
- Estland: Lingvistiline mets on ju lingvistiline peks.
- Vestlusring: Lea Larin, Reet Varblane, "Me ei lahku enam tantsupõrandalt", Sirp, 22.12.2017
- ÜRO prognoosib, et naiste vaesuse määr tõuseb COVID-19 pandeemia tõttu 9,1%. Kasvanud koduste kohustuste kõrvalt (näiteks laste koolitamine) on täiskohaga tööd teha pea võimatu. Kuna suurem osa vägivallast toimub koduseinte vahel, tähendab karantiin paljudele naistele ka vältimatut peksu.
- Jaana Davidjants, "Femvertising ehk Feministlikus T-särgis klaaslae vastu", Müürileht, 9. november 2020
- Kes mõisteti surma, kellele määrati vitsahoobid.
- Mõisnikud võisid jälle oma ihunuhtluse instinkte tõrksate talupoegade vereveermeis rahuldada. Sellest lõbust olid nad juba mõnikümmend aastat ilma. See oli kiimaline lõbu - verepiisad talupoja ihus. Nende õnneks määras Vene valitsus Baltimaale oma sandarmiteks ja timukateks baltisaksa mõisnikud.
- Peksti mehi ja naisi. Peksmised muudeti rahvaetendusteks. Küla aeti seks juhtumuseks kokku. Ja nad lasksid end peksta, kes hambaid kiristades, kes oiates, kes roomavalt armu paludes. Ainult Bernhard Laipmann, kunstnik Laipmanni vend Vigalast, oli uhke. Talle määrati sada kepihoopi, aga ta nõudis surmanuhtlust alandava peksu asemel. Ta nõudmine täideti ta laste ja naise juuresolekul. (lk 70)
- Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010