Ihunuhtlus

Proosa

• Vojevood Adam Kissel ise, kuigi akadeemia seisis tema hoole ja eestkostmise all, ei toonud bursakuid kõrgemasse ringi ja käskis neid kohelda rangelt. Muuseas — see käsk oli täiesti ülearune, sest rektor ja mungast professorid olid agarad vitsu või nuuti andma, ja nende käsu peale nuhtlesid liktorid sageli nii julmalt oma konsuleid, et need mitu nädalat šarovare sügasid. Paljudel neist polnud sellest üldse midagi ja see tundus neile õige natuke kangem kui hea pipranaps; teisi aga tüütasid lõpuks niisugused alatised keretäied ja nad põgenesid Zaporožjesse, kui aga oskasid sinna teed leida ja kui neid teel kinni ei nabitud. (lk 24)
  • Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

• Kes mõisteti surma, kellele määrati vitsahoobid.

Mõisnikud võisid jälle oma ihunuhtluse instinkte tõrksate talupoegade vereveermeis rahuldada. Sellest lõbust olid nad juba mõnikümmend aastat ilma. See oli kiimaline lõbu - verepiisad talupoja ihus. Nende õnneks määras Vene valitsus Baltimaale oma sandarmiteks ja timukateks baltisaksa mõisnikud.

Peksti mehi ja naisi. Peksmised muudeti rahvaetendusteks. Küla aeti seks juhtumuseks kokku. Ja nad lasksid end peksta, kes hambaid kiristades, kes oiates, kes roomavalt armu paludes. Ainult Bernhard Laipmann, kunstnik Laipmanni vend Vigalast, oli uhke. Talle määrati sada kepihoopi, aga ta nõudis surmanuhtlust alandava peksu asemel. Ta nõudmine täideti ta laste ja naise juuresolekul. (lk 70)

• Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010