Nahatäis
(Ümber suunatud leheküljelt Keretäied)
Proosa
[muuda]- Hävitav pilk tabas vaest Kentuki Lõvi. Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok-ok. Siis tuli terve lause: "Ok sa kurivaim!” Poisikesed läksid laiali. Kes koju läks, läks koju, kes ööseks koolimajja jäi, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke tamme lehtede ja okstega võrrelda võiks. (lk 24)
- Joosep Tootsiga, sündinud aastal 1883, jäi asi niiviisi, et ta kooli ikka edasi jäi, aga selle tingimusega, et ta kõik koerused, nii hirmus palju kui tal neid ka iganes oli, maha jätaks ja inimeselooma viisi elama hakkaks. Toots lubas kõik teha, mis tema võimuses seisab. Kui ta teisel päeval kooli tuli, ei saanud ta hästi istuda. Ta käänles ja väänles nagu ussike õnge otsas ja ütles teistele, kes selle asja kohta midagi lähemat nõudma kippusid, et temale suur paise kannika otsa olla ajanud. Aga leidus neid, kellel nii kuri keel oli, ja kes valmis olid kas või oma vibupüssi juures vanduma, et Tootsi paise muud ei ole, kui et vanamees, Tootsi isa, poja tagumiku viilikirja löönud. Oli, kuidas ta oli, tõsi oli see, et Toots, võib ju olla, ihuliselt natuke vigane, hingeliselt aga hoopis paranenud oli. Ta istus tunni ajal vagusi nagu nui ja teadis ülesandeid paremini kui enne. See äratas suurt imestust. (lk 32)
- "Aga sina, Kiir," kõneleja pöörab Kiire poole, "sinule tahaks ma enne hea keretäie tappa anda, kui ma ära lähen. Vana töllmokk, kui vähe midagi on, jooksed kohe kaebama."
- "Soo, aga mis sa ise meie ristsetel tegid?" vastab Kiir ja noogutab saladuslikult peaga.
- "Tegin mis ma tegin, aga tappa sa saad!" (lk 240)
- Oskar Luts, "Kevade. Pildikesi koolipõlvest", 2006
- Elu - jah, see tähendas ju seda, et tema oli olemas ja Lucy oli olemas, ja peale selle veel nii umbes kahe ja kolme miljoni vahel elanikke Norras, nagu öeldakse - ja maakeral üldse - jah, seda oli ta igatahes teadnud siis, kui ta keskkooli lõpueksameid tegi. Võis jääda merehaigeks mõeldes, kui palju neid on saanud tolmuks tolmus, ja kui palju neid veel tuleb, et siin vähehaaval märatseda, kuni maakera elamiskõlbmatuks muutub. Kõik näevad vaeva, et hankida endale seda, mida nad tahavad, ja seda, mida nad vajavad, ja et hoida ennast eemal sellest, mida nad kogunisti vältida tahavad. Elu - see võib tähendada orgaanilist elu või inimese eluiga, nende nahatäite summat, mida see inimene on saanud. Või nende tempude summat, mida ta on hälli ja haua vahel korda saatnud. Kuid rahvakeeles kasutatakse ju seda sõna ainult teatud eufemismina - eluvõitlust pidada, see tähendab teistega või iseendaga võitlemist. Elule kätte maksta - lasta teistel tasuda nende õnnetuste või äparduste eest, mis sind ennast on tabanud.
- Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 148-149
- Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja üliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi saladus. (lk 20-21)
- Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
- Kuninglik keretäis. Seda Flo lubas. Sa saad ühe kuningliku keretäie.
- Sõna "kuninglik" viivitas Flo keelel, enne kui üleni välja tuli. Rose pidi saama asju ette kujutada, neid absurdini viia, mis oli tugevam kui vajadus hoiduda jamadest, ja selle asemel, et ähvardust tõsiselt võtta, vaevas ta oma pead küsimusega: mismoodi saab üks keretäis kuninglik olla? Vaimusilmas nägi ta puudega palistatud avenüüd, väärikaid pealtvaatajaid hulgakesi seismas, valgeid hobuseid ja mustanahalisi orje. Keegi põlvitas, ja verd voolas punaste viirgudena. Ühtaegu metsik ja suurejooneline sündmus. Päriselus nad seesuguse väärikuseni ei küündinud, ja ainult Flo püüdis omistada neile seikadele õilist paratamatust ja kurbust. * Alice Munro, "Kuninglikud keretäied". Rmt: "Kerjustüdruk". Tõlkinud Ilme Rääk, Koolibri 2014, lk 7, novelli algus.
- [Tiffany Aching:] Ta sööstis panni kurikana viibutades peidupaigast välja. Veest hüppav kriiskav koletis põrkas valju kolaka saatel vastu panni.
- See oli hea kolakas, korraliku oijoijoijoioioioioioinnnnnggggg heliga, mis on iga tubli kolaka tunnuseks.
- Koletis rippus hetke õhus, samal ajal kui paar hammast ja rohelist vetikatükki vette pudenesid, ning libises siis aeglaselt tagasi, vajudes suurte mullide saatel vee alla. (lk 17-18)
- Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005