Mine sisu juurde

Alžeeria

Allikas: Vikitsitaadid

Alžeeria on riik Põhja-Aafrikas.

Proosa[muuda]

  • Araabiakeelne sõna "Al-Džazair", millest on tuletatud Alžeeria nimi, tähendab "saari". On teadmata, kas asustamatust Idast siiailmunud araablased pidasid seda maad paradiisisaareks või nimetasid teda niiviisi juhuslikult, pidades silmas mõnda saarekest ranna lähedal. Täiesti kindel on igatahes üks asjaolu — rahusaar ei ole Alžeeria iialgi olnud. (lk 33)
  • Pärast mauri impeeriumi lagunemist muutus maa Hispaania ja Türgimaa vahelise võitluse tallermaaks. Kuid türgi piraatide märatsemisele suutsid lõpu teha vaid prantslased, kes muutsid seejärel Alžeeria Prantsusmaa koostisosaks, mis allub otseselt siseministeeriumile. Alžeeria kujutab endast peamist tugisammast Prantsuse koloniaalimpeeriumi kolme põhilise baasi hulgas Põhja-Äafrikas. (lk 33-34)
  • Ei saa rääkida Alžeeriast, mainimata ta mägesid.
Alžeeria määratu paljude tahkudega mäed moodustavad terava kontrasti kõledale, nukrale kõrbele. Mõni kilomeeter Maroko piirist — Tlemsenis — hargneb Orani kulgev tee kaheks. Matkaja ei kahetse, kui valib sisemise, läbi Mansura viiva tee. Šveitsi ja Austria Alpid on peened ja viisakad nagu turistidejuhid autobussides, kes hoiatavad teid varakult, et te oleksite valmis ennenähtamatu vaatepildi imetlemiseks. Alžeeria mäed on märksa kogenenumad, kaalutlevamad ja agressiivsemad. Ilma mingi hoiatuseta seavad nad teie teele üles niisuguseid dekoratsioone, et te ajate tahtmatult silmad pärani ja mõtlete: kas see pole mitte unenägu?! (lk 34)
  • Esikoht mägimaastiku kunstilise kujunduse meisterlikkuse alal Alžeerias kuulub kahtlemata Constantine'ile. Siia, sellesse paika, mis asub poolel teel Alžiiri linna ja Tuneesia piiri vahel, oleks justkui ümber asustatud Ameerika Ühendriikide läänepiirkonnast Koloraado hargnevad kanjonid. Nende nõlvad, mis on ajahambast, päikesest ja veest ära uuristatud, ühinevad äkki, moodustades koopataolise tunneli kohal esimese, kõige madalama silla. Teise, pisut kõrgema silla on rajanud roomlased otsekui selleks, et veenduda oma oskuses mitte ainult ehitada akväduktide võlvkaari, vaid ka ühendada kaht kuristiku läbi lahutatud maailma. Praegu kõrgub Constantine'i peadpööritava kuristiku kohal kitsa lindina rippsild, mis on ehitatud 1863. aastal, kusjuures terastrosside otsad kinnitati kaljude külge kuristiku kummalgi küljel. El-Kantara, nagu nimetavad seda silda araablased, ühendab Džebel Mansura raudteejaama lumivalge Constantine'i teise osaga. Constantine'i panoraam annab hästi edasi selle kotkapesa uhket ülevust, mis omal ajal viimaste hulgas pani relvad maha prantslaste ülekaalukate jõudude ees. (lk 35)
  • Kui Alžiirini oli jäänud veel 100 kilomeetrit, sattusime päikesepaistelisest maastikust äkki rasketest tinakarva pilvedest vihmaloori. Niisugust vihma on meie klimaatilistes tingimustes raske kujutleda. Mõne minuti jooksul paiskus Alžeeria taevast alla palju tonne vett. Seejärel ilmus järsku nähtavale päike ja õhk muutus väljakannatamatult umbseks. Ümbruskond sarnanes kasvuhoonele vohava taimestikuga, mis kasvas peaaegu silmanähtavalt.
Raske oleks leida paremaid tingimusi Aafrika rikkuste näitlikuks demonstreerimiseks. Kui need rikkused satuksid nende kätte, kes on nad ära teeninud, kes loob neid koos loodusega, oleksid inimesed siin õnnelikud, terved ja rahulikud.
Kuid teel meile vastujuhtuvad araablased on riietatud räpastesse hilpudesse, maantee ääres vilksatavad mööda savionnid, miile ees roomavad näljast ja haigustest vaevatud paljad lapsed, suurtes viinamarjaistandikes töötavad keskaegseid pärisorje meenutavad inimesed.
Millega kõike seda seletada?
Seletust pole tarvis kaugelt otsida. Põhjused on samad, mis lähedalasuvas Marokoski. Alžeerias kuulub maa prantsuse suurkapitalistidele ja pankadele ning käputäiele araablastest suurnikele, rikastele, kelle teenete eest tasub Prantsuse koloniaaladministratsioon. (lk 36)
  • Alžeeria viljarikkas rannikuvöötmes võib sageli näha niisutusseadmeid. Mööda sügavaid betoonrenne juhitakse elustavat vett tuhandete kumatud puude juurde, paljuhektarilistesse aedadesse ja viinamarjaistandikesse, mis janunevad vee järele. Kilomeetrite pikkuselt kulgevad need rennid piki asfaltteed, vahetevahel kaovad selle alla ja ilmuvad taas teisel pool nähtavale. Need on viimased jäljed inimese võitlusest ebavõrdsete vaenlaste — päikese ja liiva — vastu. (lk 39)
  • Tööpuudus, äärmiselt madalad töötasud, Alžeeria töötajate laialdaste kihtide ekspluateerimine — kõik see avaldab muidugi tugevat mõju mitte ainult elutasemele, vaid ka töödistsipliinile ja iseloomu kujunemisele. Välismaalane, kes satub täiesti ootamatult sellesse keskkonda või kes ei suuda mõista mitmesuguste nähtuste omavahelist seost, teeb oma vaatluste põhjal sageli vale järelduse ja peab araablasi üksnes kurjategijateks, logarditeks või islami fanaatilisteks poolehoidjateks. (lk 42)
  • Alžeeria rahvas ei ole omal maal välismaalaste hea kohtlemise läbi ära hellitatud. Seepärast on täiesti loomulik, et ta ei tee nende vahel mingit vahet. (lk 42)
  • Kui jälgida alžeeria araablasi töö juures, siis võib lõppude lõpuks tulla järeldusele, et nad on alateadlikult säilitanud mõningaid jooni kannatlikelt araabia meistritelt, kes võisid töötada kas või kümnete aastate kaupa oma mošeede üheainsa ruutmeetri kaunistamisel ažuurse, pitsitaolise ornamendiga. See mulje jääb muutmatuks, hoolimata sellest, kas jutt on sadamatöölistest, käsitöölistest, autojuhtidest, müüjatest, vagunihaakijatest raudteel või teetöölistest. Kuulsate ehitajate järglastel ei ole nüüd võimalik tegelda seesuguste üllaste töödega. Nemad töötavad dokkides, teedel, turgudel või kodukäsitöökodade süngetes võlvialustes. Kuid sealgi töötavad nad samasuguse, esimesel pilgul justkui pika aja peale arvestatud rahulikkusega, mis võib vahel püsimatu eurooplase tasakaalust välja viia. (lk 43)
  • Alžeeria rahvas jääb heasüdamlikuks isegi vaesena. Alžeerlane oskab lõbus olla ja kohtleb teid siira sõbralikkusega, niipea kui ta tunneb, et te tulite ta juurde heade kavatsustega.
Kuid heatahtlikke välismaalasi kohtab ta oma maal õige harva... (lk 43-44)
  • Jiří Hanzelka, Miroslaw Zikmund, "Aafrika: Unelmad ja tegelikkus" I, vene keelest tlk Jüri Piik, 1958


  • [Elisabeth:] Aga mina imetlen kõiki, kõiki prantslasi, kes koos nendega vabaduse ja sõltumatuse eest... ma arvan, et Alžeeriale pole miski tähtsam kui vabadus... Kuna Trotta naeris, hakkas Elisabeth kogelema vihast ja jõuetusest, ja Trotta ütles: Ära unusta, et mina olen ka prantslane ja minu arust ei ole seal midagi imetleda, kallis laps, ma läheksin ju kohe, sest koos nende neetud prantslastega, kes eksisteerivad sinu imetluses, peseksin ma rõõmsalt puhtaks käed, mis nad mustaks on teinud, aga mingit imetlust ma selle eest küll ei oota. Ja vabadus, vabadus, see kestab, kui ta kord saabub, vaevalt ühe päeva ja on lihtsalt arusaamatus.
Sa ei ole mingi prantslane, ütles Elisabeth väsinult, sa ei mõista nende draamat, sa ei mõista neid.
Ei, ma ei mõista neid, kuna ma seda ei tahagi, kes saab minult nõuda, et ma neid veel ka mõistaksin. Mulle piisab, et ma olen saanud üheks nende hulgast ja tohin vastu võtta järjekordse päranduse, mida ma himustanud ei ole. (lk 92)
  • Ingeborg Bachmann, "Kolm teed järve äärde", rmt: "Kolm teed järve äärde. Jutustused", tlk Helgi Loik, LR 30-32/1988


  • Ja ometi pagendab Camus ise need oma teosed, kus eluandev päike, Alžeeria põhjaranniku mereäärne päike särab kõige selgemini, oma loomingu ääremaile. "Pahupoolt ja päripoolt" - oma esimest teost, mis ilmus Alžeerias väikeses tiraažis 1937. aastal - nõustub ta 1958. aastal uuesti välja andma ainult sõprade tungival pealekäimisel. (lk 283)
  • Kirjutades oma esimesest kokkupuutest André Gide'iga, kellest hiljem sai tema olulisemaid mõjutajaid, poetab Camus tähendusrikka lause: "Ma vältisin seda ülistuslaulu looduse külluslikkusele. Kuueteistaastasena Alžeerias olin ma sedalaadi rikkustest üliküllastunud ja otsisin teistsuguseid." "Sedalaadi rikkused" olid Camus' algsed jumalad: päike, meri, öö, mille piisamatusest andis talle esimesena aimu ta õpetaja ja eeskuju Jean Grenier. (lk 284-285)
  • Saades küll imetlus- ja toetuskirju kogu maailmast, sealhulgas Hannah Arendtilt, leidis Camus end pärast "Mässavat inimest" Prantsusmaal intellektuaalsest isolatsioonist, mida veelgi süvendas keeldumine Alžeeria küsimuses selget poolt valida. (lk 287)
  • "Ususalgajat" on õigusega kirjeldatud kui novelli, mis oma õuduse ja julmuse poolest on Camus' loomingus erandlik, isegi üllatav. Siinne päike, Alžeeria sisemaa päike, päike ilma mereta, on halastamatu, hukutav ja hukkama kutsuv. (lk 287)


  • Ühel päeval avasid sa ühe Lagarde'i ja Michardi köite ning sulgesid selle siis kiiruga, nagu oleksid pahandust teinud. Ema naeratas ja sosistas sulle: "See raamat ei hammusta." Palju aega hiljem jutustasid sa mulle Alžeeria küladest, kus mitte keegi ei osanud lugeda ega kirjutada. (lk 27)
  • Köök täitub pruunistuva nupsusaia ja pressitud apelsinide lõhnaga. On veriapelsinide hooaeg. Sa koorid mõned ära ja lased mul viilud taldrikule panna. Sa lisad neile paar tilka apelsiniõievett. Sinu sõnul meenutab see sulle Alžeeriat. (lk 28)
  • Ma ei ole sind vist kordagi laua taga söömas näinud. Muide, kas me võiksime rääkida nendest söömaaegadest, kui sa lürpisid veisehautise ülejääki otse potist või kraapisid koorimisnoaga Comté juustu koorikut? Suviti järasid sa vaid veidikese soolaga üle raputatud tomateid; talviti vinegretti kastetud salatsigurilehti. Mõnikord valmistas Lucien pärast restorani sulgemist teile kahele kasutamata jäänud murulauguga maitsestatud omletti ja te jagasite viimast koogitükki. Näib, et te tegite Alžeerias samamoodi, jagades omavahel pigem oliiviõlisse kastetud odraleiba ja peotäit mandleid, kui süües rügemendile pakutavat ning toidupakkides sisalduvat toitu. (lk 31)
  • Filme vaadates eelistasid sa tõpraid, samuraisid ja desertööre suure südamega kangelastele. Ma mäletan päeva, kui sa avastasid De Niro filmis "Taksojuht". Sa ütlesid mulle: "See oleks võinud olla mina, kui ma ei oleks koos Luluga Alžeeriast tagasi tulnud." (lk 33)
  • Alžeeriast jäi Lucienile ja isale külge sõna mektoub, mis tähendab saatust. Nende jaoks on mektoub kõigis kastmetes, jalgpallimängu tulemustes, naabri rinnavähis, Valéry Giscard d'Estaingi võidus presidendivalimistel. Aga Lucienile ei meeldi väljavahetamist vajava söepliidi mektoub. (lk 79)