Kanjon

Proosa

• 1966. aastal olin ekspeditsioonil arktilisel Taimõril. Seal kogesin erakordse selgusega, kuidas loodus loob muusikat. Bõrranga eelmäestikust saab alguse Tareja jõgi, mis on sealsetesse lubjakividesse murdnud sügava kanjoni. Järsu seinana langevad kaljud peaaegu liikumatusse jõkke. Miljoneid aastaid tagasi tegutsenud ülijõud on kanjoniseintele loonud hallidest karedatest pindadest, valgetest siledatest hulknurkadest ja pikkadest, roosadest, mitmes suunas painutatud triipudest hiiglasliku mosaiikpannoo. Äkki tõusis tuul ja kanjon täitus muusikaga. Viiulid, flöödid, metsasarv, timpanid suures kõledas templis. Esialgu nagu kaootiline helide räga, aga süvenenult kuulates eristasin selle muusika meloodiat, crescendo'sid ja diminuendo'sid. Tuul vihises kaljunukini, põrkas koopasse, plaksatas heledalt vastaskaldale, veeres laintel pladistades rusukaldale, kõlistas veeret, võttis uut hoogu ja vilistas piki kanjonit edasi. Naise hääl, kõle nagu Boguslaw Madey "Transfiguratsioonides", põimus tuuleviiuliga dramaatiliseks duetiks. Tuule, lageda tundra ja kanjoni aleatooriline sümfoonia. Mõtlesin, et seal peaksid olema Wojciech Kilar ja Arvo Pärt. (lk 33)
  • Hans Trass, "Üksi ja ühes. Mnemograafia", Tartu: Ilmamaa, 2002