Mine sisu juurde

Ingeborg Bachmann

Allikas: Vikitsitaadid
Bachmanni portree grafitina Robert Musili Muuseumi seinal Klagenfurtis, autor Jef Aérosol

Ingeborg Bachmann (25. juuni 1926 – 17. oktoober 1973) oli Austria kirjanik.

"Kolm teed järve äärde"

[muuda]

Ingeborg Bachmann, "Kolm teed järve äärde. Jutustused". Tõlkinud Helgi Loik. Loomingu Raamatukogu 30-32/1988.

"Sünkroon"

[muuda]

Originaal "Simultan" (1972).

  • /---/ ta hõõrus kõrvu, kus tavaliselt asetsesid kõrvaklapid, funktsioneerisid automaatselt lülitid ja leidsid aset üleminekud ühelt keelelt teisele. Missugune veider mehhanism ta küll oli, ilma ühegi mõtteta peas elas ta teiste lausetesse kastetult ja pidi nagu kuutõbine samasuguste, kuid teisiti kõlavate lausetega otsekohe järele tulema, ta võis sõnast "tegema" to make, faire, fare, hacer ja delat' teha, iga sõna võis ta niimoodi nagu rullil kuus korda ringi keerata, ta ei tohtinud ainult mõelda, et tegema tõesti tegema, faire faire, fare fare, delat' delat' tähendas, see võis tema pea kasutamiskõlbmatuks muuta, ja ta pidi valvel olema, et sõnamassid teda ühel päeval enda alla ei mataks. (lk 12-13)
  • /---/ ma ei taha midagi, mis muidu iga päev mu ümber on, enne uinumist loen ma enamasti mõnda kriminaalromaani, aga ainult selleks, et see, mis on juba päevalgi minu jaoks irreaalne, päris ebatõeliseks muutuks, iga konverents tundub mulle nagu mingi lõputu indagine, kuidas seda öelda? otsene jätk, ikka otsitakse millegi kaugele möödanikku jäänu, millegi kohutava põhjust ja ei leita õiget suunda, kuna tee sinna on juhuslikult paljudest jalgadest ära trambitud, kuna teised on tahtlikult jälgi seganud, kuna kõik avaldavad selle kohta vaid pooltõdesid, et ennast kindlustada, ja nii ekseldakse ja ekseldakse läbi lahkhelide ja vastuolude, ja ei leita midagi, on vaja mingit äkilist selgimist, et mõista, millega on tõeliselt tegemist ja mida sellepärast tõesti peaks tegema, kohe äkki. (lk 20)
  • See oli lihtsalt Piibel, mis kuulus sellistes hotellides sisustuse juurde. Ta istus ülestegemata voodile ja nagu ta sageli oma sõnaraamatuid lahti lõi, et otsida ebausklikult mõnda sõna mis oleks päeva jooksul toeks, küsitledes neid raamatuid nagu oraaklit, nii lõi ta lahti ka selle raamatu, see oli tema jaoks vaid sõnaraamat, ta sulges silmad, torkas näpuga vasaku lehekülje ülemisse ossa ja tegi silmad lahti, seal oli üksainuke lause, mis kõlas:
Il miracolo, come sempre, è il risultato della fede e d’una fede audace. Ta pani raamatu tagasi ja püüdis lauset suhu võtta ja teisendada.
Ime
Ime on nagu ikka
Ei, ime on usu tulemus ja
Ei, usu ja hulljulge, ei, rohkem kui hulljulge, rohkem kui —
Ta hakkas nutma.
Ma ei ole nii hea tõlk, ma ei suuda kõike, ma ei suuda ikka veel kõike. Ta ei oleks suutnud seda lauset ühtegi teise keelde tõlkida, kuigi ta arvas teadvat, mis iga eraldi sõna tähendab ja kuidas seda ümber panna, aga ta ei teadnud, millest see lause tegelikult tehtud oli. Ta ei suutnud veel kõike. (lk 26)

"Probleemid probleemid"

[muuda]
  • Ta soris pesulaekas, siis sukalaekas, ta venitas lagedale paari õhukesi sukkpükse, nagu oleks pidanud tinalasti tarima, vaatas mõtlikult sukki, ajas ettevaatlikult käe sisse, hoidis neid vastu valgust, pööras aegamisi, aga ta teadis juba, et teda ei säästeta millestki, sest jooksvad sukasilmad avastas ta ikka alles siis, kui tal olid sukad juba jalga tõmmatud, ja see piinarikas vaev, et iga päev, terve eluaeg, ikka sukki tuleb otsida ja iial ei või teada, kas see päev on juhtumisi ka parema aluspesu päev või vana ja luitunu päev, juba see üksi oli õudne, ja siis, olles lõpuks leige duši all käinud, kuna sooja vett ei jätkunud iialgi kõigile, oskas ta nii seada, et ta ei juhtunud kokku proua Mihailovicsiga ega tema õudse Elisabethiga, selleks et keegi majas õieti ei märkaks, millal ta üles tõusis, ja see oli raske koorem. (lk 29)
  • Nad olid üheealised, Jeanne isegi peaaegu kakskümmend üks täis, aga Beatrix oli leidnud, et see Jeanne on koletult aktiivne ja tahab kõike korraga: teada, kust hašišit saab, poistega tutvuda, tantsima minna, ooperisse kihutada, seejärel veel Prateri puhkeparki või Heurigeni, ja ta oli juba valmis olnud Jeanne'ile ütlema, et tema pariisi pea on täis segaseid mõtteid ja muud midagi, sest ei saa ju lõpuks hipi olla ja samas ka ooperisse tahta, ilmarattaga sõita ja maailmarevolutsiooni teha, igatahes mitte Wienis, ja pealekauba veel arrogantselt Sacheri kohvikus istuda, kuigi Jeanne oli ükskord ägestunud ja talle seletanud, et ta olevat lihtsalt drop-out, mida ta veidralt hääldas. (lk 31)
  • Erich oli muide öelnud hiljuti midagi väga naljakat, meeste ja naiste suhete kohta, ja et põhiprobleemi on võimatu lahendada, tema igatahes hakkab kapituleeruma, ja seda teeb ta muidugi õigesti, aga sellest hoolimata ei saa ta lahti maaniast kõike läbi mõelda ja iseennast analüüsida, oma situatsiooni üldiselt, siis oma situatsiooni Guggiga, ja siis oma situatsiooni temaga, ühtlasi väites, et kõige olulisem on situatsiooni mitte analüüsida, vaid lasta sel areneda, lahendus tuleb iseenesest. Tõesti vastuoluline mees, kuigi Beatrixil seda kõike vaja ei olnud, nimelt kõiki neid situatsioone eraldi ja üheskoos. (lk 42)
  • Beatrixile meeldisid eriti niisugused sõnad nagu südametunnistus, süü, vastutus ja hoolimine, kuna need tema meelest kenasti kõlasid ja midagi ei tähendanud. Üleüldse peaks teistega rääkides ainult niisuguseid sõnu kasutama, mis mitte midagi ei tähenda, sest muidu on võimatu nendega toime tulla /---/. (lk 46)

"Te õnnelikud silmad"

[muuda]
  • Pisikese korrektiiviga — hajutava läätse abil, ninale asetatud kuldraamis prillidega võib Miranda põrgusse vaadata. See inferno ei ole iial lakanud temas õudust tekitamast. Seepärast vaatab ta alati valvel, ettevaatlikult ringi, restoranis, enne kui ta prillid ette paneb, et menüüd lugeda, või tänaval, kui ta tahab taksot viibata, sest kui ta ette ei vaata, satub tema nägemisvälja asju, mida ta iialgi unustada ei suuda: ta näeb vigast last või kääbust või amputeeritud käega naist, kuid sellised kujud on tõesti vaid kõige karjuvamad, silmatorkavamad teiste õnnetute, pahatahtlike, äraneetud, alandustest või kuritegudest märgistatud nägude, kujuteldamatute larhvide kogumis. Ja nende leitse, see globaalne inetuse emanatsioon, toob talle pisarad silma, võtab tal pinna jalge alt, ja et seda ei juhtuks, loeb ta ruttu menüü läbi ja püüab välkkiirelt taksot eraautost eristada, siis paneb ta prillid ära, tal on tarvis ainult väikest informatsiooni. Rohkem ei taha ta midagi teada. (Ükskord, enese karistamiseks, kõndis ta päev läbi prillidega mööda Wieni, mööda paljusid linnaosasid, ja ta ei pea õigeks seda käiku korrata.) (lk 52)
  • Ta võiks lasta missasid lugeda kõigi autojuhtide eest, kes pole teda alla ajanud, pühale Florianile küünlaid panna iga päeva eest, mil tema korter pole põlema läinud süüdatud sigarettidest, mida ta kuhugi jätab, otsib ja siis tänu jumalale leiab, kuigi juba on auk lauasse põlenud. (lk 55)
  • Kuna Miranda tegelikkust ei salli, aga siiski ilma mõningate pidepunktideta hakkama ei saa, võtab tegelikkus aeg-ajalt tema vastu ette väikesi kättemaksusõjakäike. (lk 56)
  • Stasi [Anastasia] lahkab Miranda iseloomu ja väidab kõigepealt, et tal polegi iseloomu, ta muutub ju pidevalt. Kord näed teda elegantsena teatris, siis on ta taas lohakil, seelikuäär lahti, või pole jälle mitu nädalat juuksurit näinud. Josef ütleb:
Aga sa ei saa sellest aru. See sõltub ju sellest, kas ta on parajasti oma prillid üles leidnud või ei, ja siis sõltub see veel sellest, kas ta need ka ette paneb. (lk 59)
  • Hetkeks võtab ta Miranda käte vahele, ta puudutab huultega tema juukseid ja on võimetu midagi muud nägema ja tundma peale sõna "Blutgasse". Kes teeb seda kõike meile? Mida me teeme üksteisele? Mispärast ma pean seda tegema? ja ta tahab ju Mirandat suudelda, aga ei saa, ja nii mõtleb ta ainult, et ikka veel hukatakse, see on hukkamine, kuna kõik, mis ma teen, on kuritegu, teod on nimelt kuriteod. Ja tema ingel vaatab talle suuril silmil otsa, hoiab silmi küsivalt pärani, nagu peaks mehes veel midagi viimast tunnetada olema, lõpuks aga ilmega, mis Josefile veel hävitavamalt mõjub, kuna see ta õigeks mõistab ja talle armu annab. Kuna Josef teab, et keegi talle enam kunagi niimoodi otsa ei vaata, ka Anastasia mitte, suleb ta silmad. (lk 61)

"Kolm teed järve äärde"

[muuda]
  • Kui ta kord abitult nuttes Trotta juurde tuli, kuna üks sõber, keda ta küll eriti hästi ei tundnudki, aga tal oli ikka nii palju sõpru inimeste hulgas, oli Budapestis tänavavõitluses tapetud, sel ajal kui ta oli fotografeerinud, ja kaamera käes, verest tühjaks jooksnud, laskis Trotta tal nutta ja vaikis kangekaelselt. Hiljem kaotasid Elisabeth ja toimetus ja eelkõige parem, südametunnistusega Prantsusmaa veel kolm fotograafi ja ühe reporteri Alžeerias ja kaks ajakirjanikku Suessis, ja siis ütles Trotta:
Sõda, mida te pildistate teistele hommikusöögi kõrvale, ei säästa järelikult ka teid. Ma ei tea, aga mina ei suuda sinu sõprade pärast pisaratki poetada. Kui keegi tulle kargab, et tuua koju paar head fotot teiste surmast, siis võib ta oma sportlikus auahnuses ka hukka saada, selles pole ju midagi erilist, see on ametirisk, ei midagi enamat! Elisabeth oli jahmunud, sest ta pidas seda ainuõigeks, kõike, mis nad sel ajal tegid, inimesed pidid teadma, täpselt teadma, mis seal toimub, ja nad pidid neid pilte nägema, et ärkvele ehmuda. Trotta küsis ainult: Ah nii, kas ikka peavad? Kas nad tahavad seda? Ärkvel on ju ainult need, kes seda ilma teietagi suudavad ette kujutada. (lk 90)
  • [Elisabeth:] Aga mina imetlen kõiki, kõiki prantslasi, kes koos nendega vabaduse ja sõltumatuse eest... ma arvan, et Alžeeriale pole miski tähtsam kui vabadus... Kuna Trotta naeris, hakkas Elisabeth kogelema vihast ja jõuetusest, ja Trotta ütles: Ära unusta, et mina olen ka prantslane ja minu arust ei ole seal midagi imetleda, kallis laps, ma läheksin ju kohe, sest koos nende neetud prantslastega, kes eksisteerivad sinu imetluses, peseksin ma rõõmsalt puhtaks käed, mis nad mustaks on teinud, aga mingit imetlust ma selle eest küll ei oota. Ja vabadus, vabadus, see kestab, kui ta kord saabub, vaevalt ühe päeva ja on lihtsalt arusaamatus.
Sa ei ole mingi prantslane, ütles Elisabeth väsinult, sa ei mõista nende draamat, sa ei mõista neid.
Ei, ma ei mõista neid, kuna ma seda ei tahagi, kes saab minult nõuda, et ma neid veel ka mõistaksin. Mulle piisab, et ma olen saanud üheks nende hulgast ja tohin vastu võtta järjekordse päranduse, mida ma himustanud ei ole. (lk 92)
  • Ainukese õnnetuse Wieni klatšidžunglis oli nagu kiuste põhjustanud diskreetne Atti Altenwyl, kes ükskord arvas, et sellele Matreile tehakse kõvasti ülekohut, sest keegi pole rohkem loodud ühe mehega elamiseks, aga sellega tema tarkus piirduski, kuna teised talle mõistmatult otsa vahtisid, ja ta ei suutnud põhjendada, millele tema otsus Elisabethi suhtes toetub, ja tema naine tuli muidugi kõige lihtsamale mõttele, et tal oli, loomulikult varem, enne abielu, selle endast veidi vanema Matreiga midagi olnud, ja Antoinette vaatas Attile väga armsasti otsa, sest ta oli tegelikult uhke selle saavutuse üle. Ta arutas Elisabethi külaskäike tosina inimesega kõige karmima saladuskatte varjus, ja see tähendas seda, et saladused oleksid olnud paremini hoitud, kui nad lehte jõudnuksid, sest siis oleksid nad ehk kahe silma vahele jäänud. (lk 109)
  • Trotta rääkis saksa keelt nagu muulane saksa keelt kasutavalt maalt, ja prantsuse keelt nagu prantslane, aga see ei olnud talle oluline, nagu ei olnud oluline seegi, et ta rääkis kahte või kolme slaavi keelt nagu inimene, kes on ainult kaua võõrsil olnud, ja ükskord ütles ta Elisabethile: Ma sain aru, et ma ei kuulu enam kuhugi, et ma kuhugi ei igatse, aga kunagi ma mõtlesin, et mul on süda ja ma kuulun Austriasse. Aga kõik lakkab kord olemast, süda ja vaim lähevad kaotsi, ja minus vaid veritseb miski, aga ma ei tea, mis see on. (lk 114)