Robert Musil

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Robert Musil, 1930.

Robert Musil (6. november 1880 Klagenfurt, Austria-Ungari – 15. aprill 1942 Genf, Šveits) oli Austria kirjanik.

Eesti keeles on temalt ilmunud:

  • "Kolm naist" ("Drei Frauen"), tõlkinud Peeter Tulviste; Loomingu Raamatukogu 12-13/1972
  • "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ("Die Verwirrungen des Zöglings Törless"), tõlkinud Mati Sirkel; Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, 2005
  • "Omadusteta mees" ("Der Mann ohne Eigenschaften"), tõlkinud Mati Sirkel; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006, 3 köidet

"Kolm naist"[muuda]

Tsitaadid Loomingu Raamatukogust 12-13/1972.

"Grigia"[muuda]

  • Muuseas, selles orusopis elasid kummalised inimesed. Nende kaevuritest esivanemad olid Trienti piiskopi võimu ajal Saksamaalt siia rännanud, ja veel nüüdki elasid nad siin itaallaste vahel nagu kiht murenenud saksa kivi. /---/ Nad olid nimelt protestandid; aga kuigi visa kinnihoidmine oma usust oli nähtavasti ainus asi, mis neid nii kaua romaniseerumise vastu kaitses, polnud nad siiski head kristlased. Kuna nad olid vaesed, jätsid pea kõik mehed varsti pärast abiellumist naised üksi ja sõitsid mitmeks aastaks Ameerikasse; koju jõudes tõid nad kaasa natuke kokkuhoitud raha, suurlinna lõbumajade kombeid ja uskmatust, aga mitte tsivilisatsiooni terast vaimu. (lk 12-13)
  • Ja ta taipas alles nüüd, mis ta tegi, kui ta end selleks suveks kõigist lahutas ja omaenda voolusest, mis teda haaranud oli, kanda laskis. Ta vajus mürkroheliste habemetega puude vahele põlvili, sirutas käed välja, nagu ta,veel kunagi elus polnud teinud, ja tal oli tunne, nagu võetaks ta sel silmapilgul ta enese kätest vastu. Ta tundis armastatu kätt oma peos, häält oma kõrvus, kõik kohad ta kehal oleksid nagu äsja tundnud armastatud naist, ta oli nagu teise keha poolt loodud vorm. Ta oli oma elu tühistanud. Ta süda oli armastatu ees alandlikuks ja vaeseks saanud nagu kerjus, tõotused ja pisarad lausa voolasid ta hingest. (lk 15)
  • Tund aega pärast peo algust täitis kirikumõisa tuba kurbuse- ja tantsupilv. Grammofon vurras seal ringi nagu kullatud plekk-käru pehmel, imeilusaid tähti täiskülvatud aasal. Keegi ei rääkinud enam kellegagi ega millestki, kõik lihtsalt rääkisid. Millest nad oleksid pidanudki omavahel rääkima — eraõpetlane, ettevõtja, kunagine vanglainspektor, mäeinsener ja erumajor? Nad rääkisid märkide abil, mis võisid küll ka sõnu tähendada: rahulolematust, suhtelist rahulolu, igatsust, — see oli loomade keel. (lk 18-19)
  • Mees ei saanud salata, et ta süda lõi ägedamalt, kui ta aasa ääres istujale kaugelt lähenes; nii lööb süda siis, kui inimene satub lõhnavasse kuusemetsa või hingab kirbet õhku, mis tõuseb metsa alt, kus palju seeni kasvab. Selles muljes on alati veidi looduse kohutavust; peab eksimatult teadma, et loodus on kõike muud kui loomulik. Ta on maine, kandiline, mürgine ja ebainimlik kõikjal, kus inimene talle oma tahet peale ei sunni. (lk 20)
  • Ükskord ütles Grigia talle otse: "Ta mõlgutab teisi asju, ma saan aru küll," — ja kui mees seepeale midagi ettekäändeks tõi, ütles naine: "Ah, see on ainult ekstra sküss." Homo päris, mis see tähendab, aga Grigia ei tahtnud öelda, ja mees pidi tükk aega mõtlema, enne kui ta taipas naiselt niipalju välja uurida, et kahesaja aasta eest oli siin elanud ka prantsuse kaevureid ja et see sõna võis kunagi "excuse" olla. Aga võis ka midagi veel kummalisemat olla. (lk 23)
  • Tüdruk — ihuüksi aasal, täpiline nukk taeva tohutu klaaskupli all — ajab heinad maas kõigi mõeldavate liigutustega hiigelsületäieks kokku. Laskub põlvili ja tõmbab heinad mõlema käega enda vastu. Heidab väga meeleliselt heinahunniku peale ja haarab sellel kätega ümbert kinni. Kallutab end siis küljele ja riibub ühe käega nii kaugelt, kui käsi ulatab. Roomab hunniku peal enne ühel, siis mõlemal põlvel. Homole tuletas ta meelde kubamardikat, keda ka apteekriks nimetatakse. Lõpuks surub tüdruk terve keha köiega kokkutõmmatud heinapalli alla ja tõuseb sellega koos aeglaselt püsti. Pall on palju suurem kirjust saledast inimesest, kes teda kannab, — või polnudki see Grigia? (lk 24)
  • Heinad kannavad sind igas asendis. Vajud sinna sääremarjani sisse, seisad seal ebakindlalt ja samal ajal ülikindlalt hoituna. Lamad seal nagu Jumala peos ja tahaksid Jumala peopesas väherdada nagu kutsikas või põrsas. Võid seal lesida kaldu või peaaegu püstloodis nagu pühak, kes rohelises pilves taevasse tõuseb. (lk 25)

"Portugallanna"[muuda]

  • Von Kettenite suguvõsa traditsiooniks oli vältida sugulust ümberkaudse aadliga; nad tõid naisi kaugelt, ja tõid rikkaid naisi, et miski ei piiraks sõprade ja vaenlaste valikut. (lk 31-32)
  • Loss kõrgus metsikuna nende ees. Siin-seal kõverdusid kaljurinnal kängunud puuäbarikud nagu üksikud karvad. Metsaga kaetud mäed sööstsid üles ja alla, nii et kogu seda inetust poleks kuidagi osanud kirjeldada inimesele, kes on seni ainult merelaineid näinud. Õhk oli paks lahtunud vürtsidest, ja oli tunne, nagu ratsutataks suurde lõhkenud tõrde täis kummastavat rohelist värvi. Aga metsades oli põtru, karusid, metssigu, hunte ja võib-olla ka ükssarvikuid. Kaugemal elutsesid kaljukitsed ja kotkad. Põhjatud kuristikud pakkusid lohedele varjupaika. Nädalate pikkuselt ja sügavuselt laius ümberringi üksnes mets, mida vaid loomarajad läbisid, ja üleval, kus mäeharjad metsa kohale tõusid, algas vaimude riik. (lk 33)
  • Pojad, kes kumbki polnud merd näinud, — olid nad siis tema lapsed? Noorte huntidena tundusid nad talle vahel. Kord toodigi talle metsast noor hunt. Ta kasvatas ka selle üles. Hundi ja suurte koerte vahel valitses ebamugav teineteise sallimine, vastastikuse vabaduse tunnustamine ilma leppemärke vahetamata. Kui hunt üle õue läks, tõusid koerad jalule ja vaatasid tema poole, aga ei haukunud ega urisenud. Ja hunt vaatas otse enda ette, kuigi pilk vahel vargsi koerte poole volksas, ja läks oma teed ehk õige natuke aeglasemalt ja kangemalt, et end mitte reeta. Ta käis kogu aeg oma käskijanna kannul, väljendamata seejuures armastust või usaldust, vaatas ainult ühtelugu naisele jõulise pilguga otsa; aga naine ei öelnud midagi. Ta armastas hunti, sest looma sitkus, pruun karv, sõnatu metsikus ja silmade jõud meenutasid talle isand von Kettenit. (lk 39)
  • Ketten ei teadnud siiani, et suremine on nii rahulik; üks osa temast oli enne muid surnud ja ta hajus teele nagu pikk palverändajate voor: sellal kui luud alles voodis lebasid ja voodi veel olemas oli ning naine tema kohale kummardus ja tema ise pelgast uudishimust, vahelduse mõttes, naise hoolelise näo muutusi jälgis, oli kõik, mida ta armastas, juba kaugel temast ees. Isand von Ketten ja ta kuuvõimuga haldjas olid temast lahkunud ja tasakesi eemaldunud: ta nägi neid veel, teadis, et jõuab neile hiljem mõne pika hüppega järele, ainult ei teadnud, kas ta on juba nende juures või alles siin. Kõik oli heldes hiigelpeos, mis oli pehme kui häll ja samal ajal kõike vaagis, ilma otsusele suurt kaalu andmata. See võis Jumal olla. Ta oli selles kindel, aga see teadmine ei erutanud teda; ta ootas ja ei vastanud tema kohale kummarduvale naeratusele ega õrnadele sõnadele. (lk 41)
  • Kettenil oli tunne, et peab sündima ime, sest midagi muud ei sündinud; ja saatust ei tohi kõnelema sundida, kui ta vaikida tahab, peab ainult kuulatama, mis tulemas on. (lk 45)
  • Kass lasti sisse; see sarnanes küll rohkem külalise vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud keldrite ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. Ja tal oli annet inimestelt enda jaoks aega nõuda, seda päris arusaamatul viisil, sest lossis oli ju palju teisi, suursugusemaid loomi ja inimestel oli iseendagagi küllalt tegemist; küllap see kõik tuli sellest, et inimesed pidid silmad langetama, et näha seda väikest olevust, kes käitus silmatorkamatult ja oli vaiksem, võiks ehk isegi öelda — nukram ja mõtlikum, kui üks noor kass peaks olema. Ta mängis nii, nagu inimesed seda tema teada ühelt noorelt kassilt ootasid, ronis sülle ja nägi koguni ilmselt vaeva, et inimeste vastu kena olla, — aga oli tunda, et ta polnud täie hingega asja juures; ja just see, mis igal teisel noorel kassil puudus, oligi nagu mingi teine olevus, sealt-poolt-olevus või vaikne pühapaistus, mis teda ümbritses, ilma et keegi oleks õieti tihanud seda välja ütelda. (lk 45)

"Tonka"[muuda]

  • Lind jäi vait. Õhtu oli käes. Talutüdrukud tulid lauldes üle väljade. Pisiasjad! On see tühisus, kui niisugused pisiasjad inimesele külge jäävad? Nagu takjad!? Tonka pärast. Lõpmatus voolab vahel tilkhaaval. (lk 53)
  • Sündmused pole ju midagi muud kui valed ajad ja valed kohad, inimene pannakse või unustatakse valesse kohta ja ta on seal ometi nagu asi, mida keegi üles ei tõsta. (lk 61)
  • "Ta on ju täitsa tavaline tüdruk," ütlesid kodused, "riidekauplusest". Mis siis? Teised naised ei tea ka midagi ega ole midagi õppinud. See tähendas Tonkale pitserit külge lüüa, selja peale, kust seda enam ära ei saa. Inimene peab midagi õppinud olema, tal peavad põhimõtted olema, ühiskondlik positsioon, — seda tähendasid need sõnad, ta peab lugupeetud olema; inimest ei või niisama usaldada. Ja missugused olid siis need, kellel see kõik olemas oli, keda võis usaldada? (lk 65)
  • Nii oli see veel nüüdki: tema jaoks oli suur õnn tummalt juures olla, kui mees töötas. Ta oli loodus, mis kohandab end vaimuga, tahtmata ise vaimuks saada, aga armastades vaimu ja liitudes temaga seletamatutel põhjustel nagu mõni neist loomadest, kes on inimese juurde elama asunud. (lk 69)
  • Ilma Tonkata poleks mees teadnudki, kui inetu ta habe õieti on, sest inimene ei tea iseendast midagi, kui pole teisi, kelle peeglist ta end näeb. (lk 79)
  • Armastatu ei ole nende tunnete põhjus, mis näivad temast alguse saavat; tunded asuvad hoopis armastatu selja taga nagu valguseallikas. Kui unenäos jääb veel püsima kitsas lõhe, mis armastust armastatust lahus hoiab, siis ärkveloleku ajal on see lõhe täis varisenud, ja näib, et sa oled lihtsalt kaksikmängu ohver ja millegipärast sunnitud pidama imesümpaatseks armastatu teisikut, kes seda sugugi ei ole. (lk 84)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel