Natuke enne suure ilutulestiku algust nägin ma koera. Ta oli väike ja karvane ja täitsa üksi ja kartis paugutamist vist veel rohkem kui mina väiksena. Üks poiss viskas praginapalli maha täpselt selle koera kõrval. Kutsu ehmatas jubedalt ja hüppas õhku.
"Tule siia, väike kutsu!" hüüdsin ma talle ja ta vaatas minu poole küll, aga ei julgenud tulla. Siis hakkas taevasse lendama hirmus palju rakette. Ma kutsusin jälle koera ja nüüd ta tuli, nii et kõrvad laperdasid.
Koer värises koledal kombel, kuigi tal oli paks karv seljas. Kükitasin ja silitasin koera ja ta ronis mulle pooleldi sülle. Ta võpatas ja niutsus iga kord, kui pauku kuulis.
Mina ei kuulnud paugutamist väga kõvasti, sest mul olid müts ja kõrvaklapid peas. Aga väiksel koeral ei olnud mütsi ega kõrvaklappe, vaid paljad kõrvad. Siis tuli mulle hea mõte. Võtsin klapid peast ära ja panin need koerale pähe. Ja mis siis juhtus! Kui järgmine kõmakas käis, ei ehmatanudki koer enam, vaid hakkas hoopis mu lõuga lakkuma ja saba liputama. (lk 14-15)
Kristiina Kass, "Uusaasta paugutamine", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013
