Jacky Durand

Jacky Durand (sündinud 21. detsembril 1962) on Prantsusmaa kirjanik ja ajakirjanik.

"Retseptiraamat"

Tsitaadid väljaandest: Jacky Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020.

Seapeasült on sinu jaoks rohkem kui lihtsalt retsept. See on sinu köögis olemise viis. Kõik on ise tehtud, kogu seisma jäänud tooraine kasutatakse ära. Sa valmistad roogasid, mis tunduvad tänapäeval söömiskõlbmatud, nagu paneeritud veisenisad. Kui me turule rupskimüüja juurde jõuame, näib seapea minu jaoks koletu kimäärina. Lulu hirmutab mind, rääkides, et sead võivad lapsi süüa ja et pätid kasutavad neid vaenlastest vabanemisel. Rupskimüüja hakkab naerma ja pilgutab sulle silma: "Kas ostad täna poe tühjaks?" (lk 36)
Lucien tõstab süldipoti kaane üles ja sa katsud sisu ettevaatlikult noaotsaga. "Hea küll," ütled silmi vidukile tõmmates. Seapea potist väljavõtmine on omaette vaatemäng. Seda ümbritseb kuuma auru keeris. Te asetate selle paksule kuusepuust lõikelauale, mida suurte tükkide lõikamiseks kasutate - sulle on alati meeldinud valmistada köögitarvikuid kodust leitud materjalidest, sa armastad pukspuust pannivarsi ja pirukate lõikamise vorme. Sa hingad seapead luudest puhastades sisse kadakast noakäepideme lõhna, samal ajal kui Lucien puljongit kurnab, sel pakseneda laseb ja seejärel peterselli lisab. Sul ei lähe väikseimatki lihatükki kaduma, kraabid luud täiesti puhtaks. Sa ei usalda liha peenteks ribadeks lõikamist kellelegi teisele. Looma kolju ilmub nähtavale valendava ja läikivana. See koletislik nägu hüpnotiseerib mind. Ühel päeval, kui ma olen juba suurem, paneb Lucien selle soodakristallidega vette valgenema. Lähen säravvalge seakoljuga kooli, et seda bioloogiatunnis klassile näidata. Õpetaja sätib selle pärast tundi klaaskappi ammoniidifossiili kõrvale seisma. (lk 42-43)
Restoranis ei seisa õhtu kunagi paigal, selle aktiivsus kasvab hiliste tundideni ja alati on kusagil natuke terriini või kitsejuustu, mille kõrvale võib juttu jätkuda keskööst kauemakski. (lk 62)
Samal ajal kui sina oma oste teed, silmitsen mina vasest vanni, milles juustu valmistatakse. Seal on veel selline naljakas tööriist, pooleldi reha, pooleldi hari, mille terasharjased lõikavad kalgendunud piima väikesteks maisiterasuurusteks tükkideks, juustuteradeks, millest valmistatud juustukerasid ma keldris nuusutada saan. Ma paitan keldrihämaruses nende niiskeid soolaseid pärgamenditaolisi koorikuid. Sa juhid tähelepanu ühele tähnilisele kerale, mille pinnalt tõuseb tolmu, kui juustumeister seda hõõrub. "Vaata lähemalt," ütled sa. Ma märkan täpikesi. "Need on ämblikud, kes juustukera kooriku valmistavad." Ühel päeval torkab juustumeister mulle nina alla jäledalt lõhnava koti: selles on kuivatatud laap, vasikamao see osa, mis piima kalgenduma paneb. Mina unustan oma kurbuse ja näen, et sina ka. (lk 63)
Löön krepipanni kolksuga vastu metalli. "Poiss, me ei löö kunagi millegagi pliidi pihta. See näitab, et sa ei austa oma tööriistu." Meie ei pööra kreppe kunagi ümber õhku visates, see on multikategelaste nali. Õpin neid pöörama pannilabida abil. Lõpuks taskuteks vormituna on nad veidi kõrbenud ja rebenenud. "Aga see oskus tuleb ajaga. Tule nüüd, hakkame uuesti peale..." (lk 63)