Mine sisu juurde

Seapea

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • "Mardi osa soosammal, mardi õlu kaevu põhjas," urises pahandatud pereeit poolsalaja, võttis siis laulu õpetust mööda ometi võtmed varnast ja läks pealeajajatele aidast andeid tooma. Kaua otsis ja arvas ta, kuni koos olid linad, herned, vorstid, pool seapead, paar küünalt ja mis muidu pruugiks oli anda, mis mardid tänades ja kõiksuguseid õnnesoovisid kõõrutades kotti pistsid, ja suure lauluga tantsisid nad toast välja.


  • Mamma kaapis seapea hoolikalt puhtaks ja keetis seda siis niikaua, kuni liha kondi küljest lahti oli tulnud. Ta tükeldas liha puust liual noaga peeneks ning maitsestas seda pipra, soola ja vürtsiga. Siis segas ta liha keeduleemega ja tõstis liuale jahtuma. Jahtunult sai seda viiludeks lõigata - see oli sült.


  • Pidulauas tarbisime ehk konsumeerisime verivorste, hautatud seapead, sülti ja muid öifrosiine lahkeid andmeid. Ka kesvamärga ning teisigi hoopis spiritistlikumaid jooke.
    • Evald Jalak, "Vispein on tagasi kodus", rmt: "Eesav Edvard Puuslik ja teised", 1965, lk 64


  • Suveharjal jõuab Päike oma võimsuse tipule, ja siis ei tunta seaga seostuvaid tavandeid. Võib-olla tohiksime sellest lähtudes tõmmata ettevaatliku piirjoone, mis eraldaks Päikest päikeseõgijast. Sel juhul sümboliseeriks tuli Päikest ja siga päikeseõgijat. Rituaali tagapõhi muutuks küllalt läbipaistvaks: päikeseõgijat lepitatakse kodukolde tulega, siga lepitatakse Päikesega ja süüakse tavandilise roana, et tema jõust ja võimust osa saada. Nii esimene kui teine vajas kujundit, oma märki. Päikest kujutati kodaratena, millele tõmmati ring ümber. Päikest jälitavat jõudu kujutati seana, mis ajapikku lihtsustus sea peaks, jõu ja hävingu, aga ka võimu ja kaitse sümboliks. Esimesed misjonärid nägid selles draakonit ja seadsid talle vastu draakonitapjad Margareeta, Jüri (Georg) või Mihkli (Michael). Nii mõistaksime ka M. J. Eiseni märkust maretapäeva kohta: "Vanades tähtraamatutes seisab selle päeva ees sea pea."


  • Jõululaupäeval on kogu aeg kibekiire. Isa Jaan kütab tublisti ahju, tädi toob leos olnud poole seapea, paneb selle patta, kooritud kartulid ja kaalikad juurde ja isal Jaan aitab selle kerisele asetada, peldi vahelt hakkab mõne aja pärast imbuma head lõhna.
    • Madde Kalda, "Seitse tähte taeva sõelas", 1981, lk 32


  • Kodanik on uuel aastalgi elus. Ei surnud seapea söömise kätte ega midagi. Kuigi öeldakse, et harjumatud toidud pidavat inimesele halvasti mõjuma, lääne teadlased juba uurivat oma laborites, kuidas vabanenud Ida-Euroopa söömata olemisega kohaneb. (lk 7)
    • Astrid Reinla, "Kodanik alustab uut elu", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994, lk 7–8


  • Ühel hommikul märkasime oma ehmatuseks maa-inimest, kes sammus mööda õue, pikk nuga käes. Tema ilme oli julm. Siiski ei rünnanud ta meid, vaid viskus hoopis suure roosa looma kallale, keda maa-rahvas "seaks" hüüab. Veri pritsis, siga röökis ja maa-inimene kähises. Jälgisime jubedat võitlust hirmust tardununa. Maa-inimene nüsis noaga loomakõri. Millest oli saanud tüli alguse, me ei teadnud, kuid verine arveteõiendus tõendas, et maa-rahva naabruses pole võimalik end turvaliselt tunda. Üks teine maa-inimene tormas õue suure kausiga, see täitus peagi sea verest. Ära ootamata ilmselt peagi algavat jälki verejoomisorgiat, haarasime Uusi kaenlasse ning põgenesime metsa poole. Öösel söandas Siplane tagasi hiilida, et ära tuua meie matkavarustus. Ta jutustas, et kõik oli olnud vaikne ja miski ei reetnud päeval toimunud hirmsat kuritööd, kuid aknast sisse piiludes nägi ta maa-rahvast lauas istuvat ning sea laipa söövat. Keset vaagnat irvitas ilma kehata seapea. Siplane rääkis, et seda nähes oli ta tundnud tohutut rõõmu, et liual on sea, aga mitte tema enda pea. Ent kui kergesti oleks see võinud sinna sattuda!
    • Andrus Kivirähk, "Maa-rahvas? Kes nad õieti on?" jutukogust "Kalevipoeg", 1997, lk 10


  • Niiske rahunes. "Äkki te saaksite mulle ühe omleti valmis visata, mis?" küsis ta.
Kokk sattus paanikasse. "See on munadest, jah?" uuris ta närviliselt. "Munadest toidu valmistamisega pole ma kunagi tegelenud. Suterdis saab reedeti toore hakkliha sees ühe toore muna ja proua Pillav tahtis igal hommikul oma džinni ja apelsinimahla sisse kaks tükki, aga see on ka enam-vähem kogu suhe, mis mul munadega on olnud. Mul on üks seapea soolvees, kui te seda tahate. Siis on veel loomakeeli, südameid, üdikonte, üks lambapea, kena tükk veise rinnalotti, põrna, latakaid, kopsu, maksa, neeru, harknääret..."
Kui Niiske oli poisike, oli talle sellest menüüst palju toite serveeritud. Need olid täpselt sellised asjad, mida peaks lastele andma, kui tahetakse, et neist saaksid meistrid näkkuvaletamises, kuritegelikus näpuosavuses ja maskeerimiskunstis. Endastmõistetavalt oli Niiske peitnud need kummalised võdisevad lihatooted köögiviljade alla, saades ühel korral tulemuseks kaheteistkümne tolli kõrguse kartuli.


  • Käes on laupäev, seapeasüldi valmistamise päev. Tahan seda sinu ja Lucieniga koos teha. (lk 35)
  • Seapeasült on sinu jaoks rohkem kui lihtsalt retsept. See on sinu köögis olemise viis. Kõik on ise tehtud, kogu seisma jäänud tooraine kasutatakse ära. Sa valmistad roogasid, mis tunduvad tänapäeval söömiskõlbmatud, nagu paneeritud veisenisad. Kui me turule rupskimüüja juurde jõuame, näib seapea minu jaoks koletu kimäärina. Lulu hirmutab mind, rääkides, et sead võivad lapsi süüa ja et pätid kasutavad neid vaenlastest vabanemisel. Rupskimüüja hakkab naerma ja pilgutab sulle silma: "Kas ostad täna poe tühjaks?" (lk 36)
  • Te olete nii organiseeritud, et see meenutab natuke lahinguks valmistumist. Te teritasite oma noad. Lucien läks külmkambrisse vaatama, millest saaks hea puljongi valmistada: porgandid, sibulad, šalottsibulad ja kimp peterselli. Ta koorib köögivilju, samal ajal kui sina pesed seapead hoolikalt külma veega. Su liigutustes on teatav ettevaatlikkus. Ühel päeval küsisin ma sinult: "Kas sa kardad talle haiget teha?" Sa näisid hämmastunud. Olid mõnda aega vait, seejärel naeratasid mulle õrnalt: "Loomi tuleb austada. Nii surnuid kui ka elavaid. Eriti veel siis, kui me neid söögiks tarvitame." (lk 37)
  • Lucien tõstab mind pliidi kohale, et saaksin heita pilgu seapeale hiiglaslikus potis. Ta lisab sinna küüslauguga pikitud sibulad, kaks vasikajalga, tüümiani, loorberit, pipart, muskaatpähklit ja jämedat soola. Sina avad pudeli veini ja kallad selle potti tühjaks. See on valge vein, mida Lucien ise valmistab. (lk 38)
  • Lucien tõstab süldipoti kaane üles ja sa katsud sisu ettevaatlikult noaotsaga. "Hea küll," ütled silmi vidukile tõmmates. Seapea potist väljavõtmine on omaette vaatemäng. Seda ümbritseb kuuma auru keeris. Te asetate selle paksule kuusepuust lõikelauale, mida suurte tükkide lõikamiseks kasutate - sulle on alati meeldinud valmistada köögitarvikuid kodust leitud materjalidest, sa armastad pukspuust pannivarsi ja pirukate lõikamise vorme. Sa hingad seapead luudest puhastades sisse kadakast noakäepideme lõhna, samal ajal kui Lucien puljongit kurnab, sel pakseneda laseb ja seejärel peterselli lisab. Sul ei lähe väikseimatki lihatükki kaduma, kraabid luud täiesti puhtaks. Sa ei usalda liha peenteks ribadeks lõikamist kellelegi teisele. Looma kolju ilmub nähtavale valendava ja läikivana. See koletislik nägu hüpnotiseerib mind. Ühel päeval, kui ma olen juba suurem, paneb Lucien selle soodakristallidega vette valgenema. Lähen säravvalge seakoljuga kooli, et seda bioloogiatunnis klassile näidata. Õpetaja sätib selle pärast tundi klaaskappi ammoniidifossiili kõrvale seisma. (lk 42-43)


  • Kõikvõimalike kõrgete tegelaste tee viis Tikkakoskile. Elofile tegi tuska, et ta ei olnud kohal, kui president Svinhufvud seal visiidil käis. Elof oleks väga tahtnud näha meest, kes kandis niisugust nime, Seapea, mille üle kõik olid Komossas naernud. (lk 105)
  • Kõige hullem oli Olga meelest see, kui neile oli toodud seapäid ja Helmer hoidis neid viljaaidas, Olga pidi käima sealt jahu toomas kas loomadele või siis, kui ta hakkas küpsetama. Ta ei teadnud kunagi, kas ait on seapäid täis või mitte. Ta avas ettevaatlikult aidaukse ja piilus vargsi sisse. Helmer naeris tema üle. Kui seapead olid seal, hingas ta sügavalt sisse, et suudaks hinge kinni pidada ning seejärel kiiresti aita minna ja sealt kohe välja tulla. Ta kartis väga, et ükskord paneb Helmer ta koos seapeadega aita luku taha, nagu ta sageli naljatamisi ähvardas. (lk 155)